Mother Mother

Mother Mother on bänd, kellest kahjuks palju ei teata. Nad on järjekordne uuema aja indie-roki saavutus, kuid mingisuguguse viguriga, mis nad siiski minu silmis esile tõstab. Laulud kõlavad kohati nagu nad võiksid olla Franz ferdinandi avaldamata lood. Tõsi küll, pisut pehmema kõlaga, kuid kosmosele lähemal. Väga palju annab juurde naisvokaal (lisaks kahele meesvokaalile). Muusika on väga kaasahaarav. Tahaks lava ees olla ...
Dirty Town on nende esimese albumi avalugu. Nad on tegutsenud vähe - aastast 2005, mil tuli ka nende esimene album välja. Tol ajal avaldasid nad selle omal käel. Kaks aastat hiljem korjas Last Gang Records (Sama plaadifirma all tegutseb ka The New Pornographers, mida täitsa soovitan indie-muusika austajatele) nad üles ning andis plaadi uuesti välja. Tuleva aasta Kevadel tuleb neilt välja kolmas llitis pealkirjaga Eureka.
Igastahes, Mother Mother on punt, kes peaks olema sees igas endast lugu pidava indie-muusika fänni playlistis. Loodan, et kunagi jõudakse selleni.

Mother Mother - Dirty Town

Soundgarden

Spoonman on lugu, mis minu jaoks sümboliseerib maailma kõige mõnusamat rokkmuusikat. Kõik on super - kitarrikäigud, trummide rõhutamine, vokaal, mõnus bass. Loo autoriks on bändi laulja Chris Cornell, kes hiljem laulis ka Audioslave-s. Koos Audioslave-ga tegid nad Spoonmanist ka väga hea coveri, mida esitasid küll vaid laivis, kuid tasub kuulata.
Soundgarden oli üks oma aja ikoone. Minu jaoks tähendavad nad uue ajastu algust maailma rokkmuusikas. Grunge on just lõppenud ning tekivad Rage Against The Machine, Pearl Jam. Red Hot Chili Peppers on hakanud äkitselt tohutult müüma ja saavutavad oma esimese kuulsuse tipphetke.
Nad läksid 1997 laiali, kuid tulid selle aasta alguses taas kokku ning eks nüüd näis, millega kutid hakkama saavad. Kas suudavad taas niimoodi maailmakaardile tõusta.
Spoonman on pärit Soundgardeni neljandalt stoodioalbumilt (Superunknown, 1994) ning oli sellelt esimene singel. See lugu viis Soundgardeni massidesse, mainstreami.

Soundgarden - Spoonman

Animusic

Nagu nimest juba arvata võib, tähendab Animusic animeeritud muusikat. Ehksiis seda, et iga mängitav heli näidatakse mingil viisil visuaalselt. Neid videosid on kokku umbes paarkümmend ning kui ühte vaatad, siis ilmselt vaatad ka kõik ülejäänud ära. Kõik nad on erinevast stiilist ning hästi äärmuslike visuaalsete lahendustega.
Kui tavaliselt postitan ma muusikat siia muusika enda pärast, siis seekord ma tõesti panen rõhku videole ning muusika-video sümbioosile. Täiesti geniaalne.

Animusic - Pipe Dream

Skream

Skream on noor, kuid juba palju saavutanud dubste-artist Inglismaalt. Ta on alles 24, kuid juba välja andnud 2 kauamängivat plaati ning muljetavaldavad 10 EP-d, millest esimese juba 17-aastaselt. Ta kuulub ka DJ-projekti nimega Magnetic Man, mis on ilmselt paljudele elektroonilise muusika austajatele pisut rohkem tuntud.
Skream sattus kuidagi õigel ajal õiges kohas sündima. Tema tegevuse algusaeg on käesoleva kümnendi esimene pool, ning asukohaks London. Ehksiis täpselt see aeg ja koht, kust dubstep oma alguse leidis. Paljud ütlevad praegu Skreami kohta, et ta on üks dubstepi pioneere - esimesi tõsiseltvõetavaid tegelasi sel maastikul.
Eks sa kuula ja arva ise.

Skream - Rutten

Late Of The Pier

Late of The Pier on väga huvitav punt Inglismaalt. Järjekordne bänd, kelle muusikas on nii palju erinevaid varjundeid, et täpselt klassifitseerida ei oskagi. Võiks öelda, et tegemist on mingisuguse kosmosepungiga. Väga müstiline.
Aga samas väga hea. Focker on nende albumilt nimega Fantasy Black Channel. Ka see nimi ütleb palju. Plaaditäis väga erilist muusikat, mis mulle on ainult positiivse elamuse jätnud. Aga eks oma kõrv ole ikka kuningas ...
Soovitan vaadata nende muusikavideosid. Need näitavad, kui vähe on vaja millegi ägeda ja uudse tegemiseks. Võib-olla midagi huvitavat Eesti produtsentidele ja manageridele ...

Late of the Pier - Focker

Colour Haze

Stoner rock arenes üldtuntud kujul välja teadupärast 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses, kui tekkisid sellised kollektiivid nagu Fu Manchu, Kyuss, Monster Magnet jne. 90-ndate lõpus tekkisid n.-ö. "teise laine bändid". Näiteks Orange Goblin, Alabama Thunderpussy, Unida ja Colour Haze.
Kui stoneri päritolumaaks loetakse Ameerika Ühendriike ning eriti California osariiki, siis mingil imelikul põhjusel tekkis Colour Haze Saksamaal. Nad alustasid kolmemehebändina, vahepeal said uue laulja ja andsid koos temaga välja albumi "Seven", pärast mida laulja lahkus. Praegu on nad jälle kolmemehebänd. Neil on suhteliselt vähe sõnu lauludes. Eriti viimasel, omanimelisel albumil. Sügav bass, piirini lükatud jämmiv kitarr ning aeglased trummid taustaks annavad kokku väga ägeda kompoti. Autos kuulamiseks või taustaks kuulata on väga mõnus.

Colour Hace - Mountain

Nick Cave & The Bad Seeds

Nick Cave on ilmselt hetkel üks kõige koledamaid tuntud lauljaid maailmamastaabis. Aga miskipärast on tal tõeliselt vägev hääl. Ta on tõeline legend. Koos pahade seemnetega on nad tegutsenud juba aastast 1983. selle aja jooksul välja andnud 14 plaati. Kusjuures muusika ei lähe sealjuures kehvemaks. Müüginumbrite järgi võiks isegi vastupidist väita. Viimane album "Dig, Lazarus, Dig!!!" oli erinevates müügitabelites isegi kõige kõrgemal ning kriitikutelt sai väga head vastukaja.
On jäänud veel inimesi, kellele sümpatiseerib ka tema vanem looming vähemalt sama palju. Mina olen üks neist ning seepärast valisin loo I Let Love In, mis on pärit ne 1994 aasta albumilt "Let Love In". Samalt plaadilt on veel pärit sellised tuntumad lood nagu Loverman ja Red Right Hand.

Nick Cave and The Bad Seeds - I Let Love In

Rollins Band

Rollins Band oli Tegev kaheksakümnendate lõpust kuni uueaastatuhande esimese kümnendi keskpaigani. Lauljaks on väga võimsa häälega Henry Rollins, kes on ilmselt pisut rohkem tuntud legendaarsest punkkollektiivist Black Flag.
Teevad päris lahedat segu stonerist ja punkrokist. Väga nauditav punt.
Going Out Strange on 2001 aasta plaadilt Nice, mis minu arvates on üks parimaid. Analoogse muusika austajatele soovitan jällegi.

Rollins Band - Going Out Strange

Chris Garneau

Ma avstasin selle loo puhtjuhuslikult vahetult pärast selle avaldamist, kuid unustasin ära kuni praeguseni. Tänu sotsiaalmeediale (loe:facebook) taasavastasin selle loo.
See on kuidagi nii mõnus, poolrõõmus, poolkurb. Jällegi hästi minimalistlikult tehtud, kuid päris efektne. Kõlab tõepoolest nagu vanad arvutimängud eesotsas Legend of Zeldaga. Päris lahe video on samuti asjale tehtud. Koos muusikaga kokku moodustab sellise mõnusa muinasjutu.
Kusjuures tervel sellel albumil (El Radio) pole viga midagi. täitsa okei kuulamine.

Chris Garneau Fireflies

Architecture In Helsinki

Miks peaks keegi tahtma oma bändi nimeks panna Architecture In Helsinki? Ja veel enam, miks peaks tahtma seda teha keegi Austraalias?
Ma olen varemgi kirjutanud siin, et Austraaliast tuleb aeg-ajalt imeasju välja. Vot nemad on jällegi üks selliseid asju. Tegelikult nad teevad ju samamoodi indiet nagu me oleme harjunud seda ikka kuulma, aga see on siiski kuidagi hoopis teistmoodi indie.
That Beep on singel nende viimaselt plaadilt Vision Revision. Kahjuks ma ei teagi, kas see on juba välja tulnud või ei. Algselt pidi tulema 31 detsember 2009, aga veel mõni kuu tagasi polnud midagi teada. Kui see on promotrikk, siis minu peal töötab - juba tahan.

Architecture In Helsinki - That Beep

Mutemath

Mutemath on midagi Muse armastajatele. Ilmselt suht kõik, kellele Muse meeldi, meeldib ka Mutemath. Mutemath on suhteliselt leebe ja rahulik, kuid siiski alternatiivrokk. Nagu ka Muse-s on domineerivaks instrumendiks bass, tähtsal kohal klaver/sünt ning suhteliselt hea ja erilise häälega vokalist. Vahe ongi selles, et Mutemath pole nii rokilik ja minu arvates on see hea. Nad on omanäolised.
Backfire on kolmas singel nende teiselt plaadilt - eelmisel aastal ilmunud Armistice. Nende muusikas kuidagi singlipotentsiaaliga lood eristuvad selgelt teistest. Kui sa kuulad terve plaadi läbi, siis sa ilmselt oskad öelda, millised olid teised 2 singlit. Samas see tõesta, et hea lugu ja populaarne lugu ei tähenda üht ja sama. Midagi tõeliselt halba sellelt albumilt mina ei leidnud. Tõeliselt head aga küll ...

Mutemath - Backfire

The Dresden Dolls

Kahemehebände on tekkinud nagu muda - The White Stripes, Blood Red Shoes, The lack Keys jnejne. Dresden Dolls on eriline selle poolest, et kui tavaliselt on instrumentideks kitarr ja trummid, siis neil on kiterri asemel klaver. Amanda Palmer on ka hästi laheda häälega lauljanna.
Nad on välja andnud praeguseks 2 plaati 2003 ja 2006 aastatel. Nende omanimeline alum 2003 aastal jäi minu jaoks pisut lahjaks. Puudus selline massiivsus ja jõud, kuid Yes, Virginia...-le on see tekkinud ning terve album on äärmiselt nauditav.
Tegemist ei ole klubimuusikaga, tšillimismuusikaga, liftimuusikaga, raadiomuusikaga. Mina kuulan seda niisama taustaks, kuid ega see sellekski kõige paremini ei sobi. Kujutan ette, et nad on ideaalsed laivis vaadata mõnes väiksemas ja intiimsemas kontsertpaigas. Nüüd on see kusjuures jälle võimalik - nimelt, nad läksid 2008 aastal laiali, kuid lubasid, et koguvad hoogu ja tulevad taas kokku. Nüüd äsja, 2 kuud tagasi, teatasid nad avalikult, et tegutsevad taas. Kuulda on ka kõlakaid, et järgmisel aastal tegeldakse vaikselt ka uue plaadi jaoks materjali kokku panemisega. Jään huviga ootama.
Dear Jenny on viimaselt plaadilt ning hea näide tõeliselt dünaamilisest ja jõulisest laulust niivõrd väheste vahenditega.

The Dresden Dolls - Dear Jenny

Massive Attack

Kas sa Massive Attacki uut plaati oled kuulnud? Ei ole? Kuula siis ...

Massive Attack - Atlas Air

Whale

Whale jättis minul karbi lahti, kui ma esimest korda neid kuulsin. Nii pulli asja kuuleb harva. Nad on kollektiiv, mis koosneb modellist, komöödianäitlejast, disainerist ja paarist muusikust. Kogu kompott on aga hästi originaalne ja lahe. See on muusika, mida professionaalsed muusikud kunagi ei teeks. Aga nad teevad (tegelikult tegid) seda väga hästi.
Nad alustasid tegevust 1993 ning esimese plaadi "We Care" andsid välja 1995. Lausa Virgini alt. 1998 andsit teise ja viimase albumi "All Disko Dance Must End In Broken Bones". Pärast seda nad 10 aastat vaid esinesid. Natukene tuli ka uut materjali, kuid helikettale seda ei vormistatud.
Pay For Me on esimeselt plaadilt ning see terve kogumik on ihtsalt puhas kuld. Seniajani olen kuulates vaimustuses. Teine plaat kahjuks nii hea ei olnud, kuigi on ka pärleid. Võib-olla nad hakkasid liialt professionaalseteks muusikuteks?
Whale muusikavideod on täiesti väärtus omaette. Samuti hästi originaalsed, vaimukad ja mida kõike veel.

Whale - Pay For Me

Xavier Rudd

Meeldib mulle leida ja otsida uut muusikat. Youtube jätab tihti ainult esimese variandi. Avalehel ta soovitab lugusid vastavalt sellele, mida ma olen varem kuulnud. Suur osa sellest ongi see, mida ma pidevalt kuulan, osa on saast ja osa on uus ja huvitav. Xavier Rudd ongi üks selline leid, mida mulle pakuti. Hea lihtne variant.
Hr. Rudd on noor laulja, multiinstrumentalist, korralik pereisa ja austraallane ... Mingi värk on, et Austraalias on muusikute piirid kuidagi hoopis teised, mis Euroopas ja USA-s. Sealt tuleb puhast kulda või täiesti arusaamatut muusikat. Sealjuures üks ei välista teist. Näiteid: Men At Work, Savage Garden, The Ting Tings ...
Xavier Rudd laulab, mängib kitarri, suupilli, didgeridood, bändžot ning inglisekeelse nimetusega instrumenti "lap steel guitar", mis on ka selles loos põhiinstrument.
Üldiselt ta teeb sellist rahulikku tiksumismuusikat bluesimõjutustega. Tõenäoliselt kontserti ei ole just megahuvitav vaadata, kuid niisama taustaks kuulata on ülimõnus.
Muuseas, talle anti 2007 aastal kõige seksikama taimetoitlasest kuulsuse auhind.

Xavier Rudd - The Letter

DND

Eesti kutid teevad suurbritannias suuri tegusid. Praeguseks umbes 7 astat tegutsenud punt on kohe-kohe välja andmas uut albumit nimega A Birthday. See peaks olema kolmas kui kaasa aravata eelmisel aastal ilmunud 4 venekeelse looga EP. Niipalju kui ma kuulnud olen, on üsna hea asi tulemas. Väärib ootamist.
Lahe on see, et meie "omad kutid" teevad välismaal muusikat ja heal tasemel ning neid tõesti kuulatakse palju. Kahju on see, et tagasi kodumaale satuvad nad harva. Aasta tagasi vist käisid ja andsid mõne laivi. Kes nägid, said elamuse. Kes mitte, need ei oska midagi arvata. Järgmist mine vaatama!

Dead Next Door (DND) - Twenty Seven

Mr. Bungle

Mr. Bungle on eksperimentaalprojekt, mille ma avastasin mõni hetk tagasi. Ma ei tea, kus ma olen elanud, kuid selle pundiga pole omateada kunagi kokku puutunud.
Tuleb välja, et tegemist on täitsa hea asjaga. Samas on vähe halbu asju, kuhu Mike Patton (Faith No More, Tomahawk jpt) oma käe külge on pannud.
Mr. Bungle on meeldivalt romantiline, rahulik, hõljuv. Ei ole küll päris selline muusika, mida romantilisel õhtul küünla ja veiniga taustaks kuulata, kuid ega palju puudu ka ei jää. Enamik bändi liikmeid ongi ju muus elus tegelt rokkarid. märksõnags on ka avangard...

Mr.Bungle - Vanity Fair

Monster Magnet

Monster Magnet, Fu Manchu, Clutch, Unida ja veel paar punti on viimased ligi 20 aastat (ehk suhtkoht selle stiili tekkest peale) absoluutselt valitsenud maailma stoner-rock muusikamaastikku. Monster Magnet on neist vast kõige mitmekülgsem. Seega ka kõige enam antud stiili äärmuste vahel pendeldav. Võta siis näpust, on see hea või halb.
Monster Magnetil esindab kõike, mida üks stoner endas kujutama peaks. Kärisev madalapoolne vokaal, fussid ja flangerid kitarril, sügavad ja rasked kitarririffid, üsna laisa kõlaga trummikäigud. Laivis jätab väga võimsa elamuse. Kui sul tekib võimalus mõnda stonerimaailma suurt nime kuulama minna, kuid ise oled rohkem DJ Tiesto austaja, siis ole musi ja mine hari end siiski.

Zodiac Lung on nende esimese ametliku plaadi pealt Spine of God (1991). Spine Of God oli üks esimesi täispikki stoner-üllitisi üldse. Selle kohta on öeldud, et see on metal inimestele, kes metalit vihkavad. Võib-olla tõesti, sest kui mina olin noorem, siis ka minu silmis metal tähendas räiget keevitamist, kardaani ning vokaali, millest ei saa sõnagi aru... Noo, see ei ole see, kuid ka see on metal. Spine Of God pani maha väga kõva märgi. Paljud bändid teevad paar head lugu ning mingil põhjusel ei suuda hiljem enam sama head asja teha. Monster Magnet on õnneks suutnud oma taset hoida ja parandada. Zodiac Lung on plaadilt üks rahulikumaid lugusid, kuid koos teise looga (vt allpool) annab väga hea ettekujutluse.

Monster Magnet - Zodiac Lung



Blow Your Mind on Monster Magneti eelviimaselt plaadilt 4-Way Diablo (2007). Nende viimane plaat tuli välja 6 päeva tagasi ehk 27.10.2010 ning kahjuks pole ma veel jõudnud sellesse süveneda. Selle looga tahan näidata, et kui mööda on läinud 16 aastat ning välja antud 7 albumit on nad endiselt suutnud oma juurtele kindlaks jääda ning seda ma austan väga. Erinevad kommentaarid vädavad küll, et 4-Way Diablo on muudetud "raadiosõbralikumaks" kui varasemad üllitised, kuid minu silmis on lihtsalt kuulajad muutunud muusikavallas haritumaks ning erinevat muusikat, k-a stonerit, kuulatakse rohkem. Ka rokiraadioid on juurde tekkinud nagu seeni pärast sadu. Muusika on endiselt sama hea kui pea 2 dekaadi tagasi.

Monster Magnet - Blow Your Mind

The Toy Dolls

The Toy Dolls on üks bände, kes pani mind üldse punki kuulama. Tegemist on suhteliselt klassikalise pungiga. Väga lahedad tegelased mängivad ning asja võetakse 100% huumoriga. Pungile kohaselt nad löövad lihtsusega ja show-ga. Soovitan vaadata ka nende live-materjale. Kusjuures nad on käinud ka Eestis esinemas - 93 aasta Rock Summeril.
Lahe on see, et kutid on tegutsenud juba üle 30 aasta. Selle aja jooksul on bändi koosseis vahetunud ligi 25 korda (kusjuures neil on olnud uskumatult 13 erinevat trummarit). Välja on nad andnud 15 plaati ning tuuritavad ja esinevad nad seniajani. Ainus liige, kes on bändi jäänud algusajast peale on vokalist/kitarrist Olga (esinejanimega).
Aastate jooksul on nad kaverdanud väga palju erinevaid lugusid tehes neist punkversioonid ja pisut humoorikamad. A Lazy Sunday Afternoon (ansambli Small Faces repertuaarist) on 1995 ilmunud plaadilt "Orcastrated", mis on minu silmis võib-olla nende parim plaat. Tasub kuulata.

The Toy Dolls - A Lazy Sunday Afternoon

Melanie Safka

Melanie Safka (esinejanimega Melanie) on minua jaoks täiesti uskumati nähtus maailma muusikamaastikul. Oma 63-st eluaastast on ta aktiivselt muusikaga tegelenud 43 ning selle aja jooksul välja andnud üle kolmekümne plaadi. Tema kõrgajad jäid küll 60-ndate lõppu ning 70-ndate algusesse. Hiljem pole ta enam edetabelite tipus niimoodi olnud, kuid tema muusika ei muutunud kehvemaks. Ajad muutusid ja inimesed kuulasid seda stiili muusikat vähem. Kantri asemele tekkisid soft-rock (uuem Jimi Hendrix), progressiivrokk (Gentle giant, Frank Zappa) ning kaasaegsemas mõistes popmuusika (Elton John, ABBA).
Melanie jääb minu jaoks siiski tõeliseks kantriikooniks. Seda enam, et naisi tol ajal kantrimaastikul sooloartistidena ei olnud just jalaga segada. Ta peaks olema igas põhikooli muusikaõpikus eraldi peatüki all.
Sellest konkreetsest loost on Hilltop Hoods teinud väga hea uue hip-hop versiooni

Melanie Safka - People in the front row

Fred IJah/Roots Radics

Eelmisele otsa tuleb kohe veel üks reggaepomm. Võtke seda kui vabandust selle eest, et ma 3 nädalat midagi postitanud ei ole.
Tegemist on järjekordse ülihea reggaelauluga. Seekord siis küll remixiga, mida on üritatud dubiks teha.
Esitaja on selline, et praktiliselt mitte mingisugust infot nende kohta ma ei leidnud ning ise pole õrna aimugi, kes või mis nad on. Loo leidsin puhtjuhuslikult kui otsisin hiljuti uut muusikat, mida DJ puldis mängida.
Igastahes, siin on teile 8 minutit ja 10 sekundit puhast mõnu.

Fred IJah/Roots Radics - Hell is for hero (remix)

Tony Rebel

Tony Rebel on minu viimase aja parim reggae leid. Tõeliselt mõnus dünaamiline muusika ning kergelt hip-hopi kalduvustega vokaal.
Tegemist on 48-aastase Jamaica kutiga (kust siis veel!), kes on aktiivne muusik ja DJ olnud üle kahekümne aasta. Selle aja jooksul v'lja andnud üle kümne plaadi ning asutanud oma plaadifirma.
Kõigile reggae austajatele on kohustuslik Tony Rebel enda igapäevasesse playlist panna!

Tony Rebel - Nuh Nuh No

The Doors/Infected Mushroom

The Doors on minu arvates üks selliseid bände, mis on peaaegu igasuguse muusika üks alustaladest. Tõenäoliselt iga vähegi kvaliteetne punt on saanud mõjutusi mingil määral The Doorsist. Ükskõik siis kas Neist endist või kellegist, kes on omakorda täiesti mõjutatud.
Paljude arvates on täiesti vale see, et tehakse vanadest bänidest remixe ja uusi versiooni ja covereid jnejne. Youtube videote all on tuhandeid kommentaare selle kohta, kui halb see on ja et originaali peaks austama ning originaalist paremat olla ei saa. Selle konkreetse laulu kohta ma olen teisel arvamusel. Infected Mushroom on üks elektroonilise/psühhedeelilise housemuusika lipulaevu ning seda lugu nad ei ole kehvemaks teinud. Pigem värvikamaks ja mõjuvamaks, kui originaal (mis on niisamagi juba väga hea).

The doors - Love me two times (Infected Mushroom remix)

Blur

Kes siis ei teaks Bluri. Maailma ilmselt tuntuim britpop tegija. Aastast 1988 tegutsev punt, kes seniajani on aktiivne - tõsi küll 2003-2009 pidasid "loomingulist pausi". Praegu on võimalik neid jälle lavalaudadel rokkimas näha.
Trimm Trabb on lugu nende 1999 aasta albumilt nimega (numbriga) "13". Kolmeteistkümnest rajast asub ta üheteistkümnendal. Ning tegemist on minu ühe vaieldamatult lemmikuima Bluri looga. Kuigi mitte nii tuntud kui paljud teised sellelt plaadilt ning üldse ne loomingust.
Siiski nautige.

Blur - Trimm Trabb

Hõim

Hõim oli Üks Rein Rannapi projektidest 80-ndate algul. Rannapi geniaalsed seaded ning klaverimäng on asja üks külg. Hoopis teine on Peeter Volkonski võimas ja kärisev pungihääl. Seda lugu kuulates on mul kahju, et ma ei sündinud 25 aastat varem.
Rannap üritas teha Eesti rahamuusikast jazzrokki. Ning see õnnestus - kahju, et nad tegutsesid vaid piisavalt lühikest aega, et ainult 5 lugu on lindistatud kuju olemas.
Soovitan muretseda endale Rein Rannapi varajaste laulude kogumiku, kus need 5 lugu ka olemas on. Lisaks veel on seal teisi Rannapi varajasi üllitisi.

Hõim - Orjalaul

Epoché

Tallinna punt, keda esimest korda kuulates jäi mul täielikult suu lahti. Kas tõesti on Eestis olemas punt, kes teeb nii head muusikat ja miks ma sellest varem ei teadnud?
Epoché on midagi Nine Inch Nails fännidele. Samavõrd jõuline industriaalrokk naisvokaaliga.
nad pole veel kauamängivat välja lasnud, kuid loodan, et nad seda teevad. Jään ootama ja usun, et see on ootamist väärt.

Epoché - Forgotten Time

Sepultura

Bullet the blue sky on mu kõige lemmikum U2 lugu. Nii. Sepultura on üks mu kõige lemmikumaid metalbände. Aastal 2003 tegi Sepultura Bullet the blue skyst oma metalversiooni, mis oli vapustavalt hea. Nüüd mõned aastad tagasi tegid nad seda sama lugu akustilisena, ning see kõlab endiselt uskumatult hästi.
Selle loo postitusega ma ei promo ühtegi bändi, ega muusikastiili. U2 ja Sepultura niikuinii tutvustamist ei vaja. Lihtsalt see lugu on tõeline meistriteos. Mulle meeldi ja ma usun, et sulle ka.

Sepultura - Bullet the Blue Sky (live acoustic)

The Horrors

Inglismaalt leian viimasel ajal väga palju bände, kes on lihtsalt puhas kuld. The Horrors saaks mult samuti kulla, kuid nad hakkasid tootma uut materjali - annaks hõbeda. Pärast järgmist plaati saavad nad ilmselt pronksi.
Nimelt on 2005 tegutsema hakanud punt praeguseks välja lasnud 2 plaati. Esimene oli väga jõuline ja toores. Robustse süntesaatoriga ning suht kreiside meloodiatetga. Teine plaat läks pehmeks kätte ära. The Horrors sai vist enda uueks eeskujuks The Killersi vms.
Little Victories on esimese plaadi pealt (2007). Soovitan tegelt isegi terve plaadi ära kuulata. Väga omamoodi elamus.

The Horrors - Little Victories

Morphine

Huvitava nimega punt USA-st. Ma suudan ette kujutada, milline ma oleksin ja kuidas käituksin morfiini mõju all. See muusika soib ideaalselt mu kujutluspildi taustaks mängima. Nime ja muusika on poisid suutnud kenasti kokku viia.
Ma pole suurem asi jazzimees, kuid miski selle bändi juures mind võlub. Mängivad nad hästi pikki madalaid noote ning muusika jääb pisut psühhedeeliliseks. Kaugeltki mitte pole tegemist klassikalise jazziga. Bluusipeded leiavad siit oma annuse. Indiepeded leiavad midagi endale. Jällegi selline kena kompott, kuid siiski omanäoline.
Morphine on üks väheseid bände, milles ma tõesti naudin saksofoni.

Morphine - Early to bed

Black Moth Super Rainbow

Kuidas tulla üldse sellise bändinime peale (Musta öölibliku supervikerkaar)? Igastahes muusika on neil lahe. Elektrooniline psühhedeeliline värk selline.
Selle loo valisin ma eelkõige video pärast. Kui sa seda vaatad, siis mõtle, mida sa saaksid enda juures muuta ja kuhu välja jõuda ning leia paralleele videost.

Black Moth Super Rainbow - Sun Lips

Gentle Giant

Hämmastavalt hea progemuusika seitsmekümnendatest. Hästi karismaatilised tegelased laval. Mängivad mõnusalt gruuvivat muusikat. Mõnusad sõnad on. Ühesõnaga tegemist pole mingi kommertsjuraga. Mõnus aus seitsmekümnendate kergerokk.
Soovitan tähelepanu pöörata trummari skulletile, mis on eriti aus. Ning paljude arvates on nende laulja üks maailma ilusamaid lauljaid (omal ajal).
Huvitav, et see bänd pole kunagi saavutanud mingit megasuurt menukust. Äkki nad olid siis suts oma ajast ees ning hiljem unustati nad ära. Mina nad igastahes taasavastasin.
Selle loo puhul tasub ära kannatada kolmeminutiline intro. Laul on megahea...


Gentle Giant - I Lost My Head

The Black Keys

Miskipärast on enamik bände, mille nimes on sõna "black" suht head - Black Lips, Black Moth Super Rainbow, Black Kids Partie, Black Sabbath jne.
The Black Kids on kõigile, kellele meeldib The White Stripes. Kõlab nagu nad oleksid isegi bändi nime valimisel valgetest triipudest šnitti võtnud. aga oma asja teevad nad hästi.
Mõnus toores kitarrisaund ning lihtne trumm taga. Eriti võiks see lugu meeldida neile, kes armastavad huvitavaid muusikavideosid.

The Black Keys - Your Touch

Elastica

Juhuslikult sattusin täna peale sellisele pundile nagu Elastica. ning tuli välja, et täitsa mõnusat kraami teevad. inglismaalt, Londonist pärit, alternatiivrokk, tegutsemise lõpetanud ... edas guugeldage ise

Elastica - Waking Up

Junk Riot

siit tuleb väike pühendus eelseisvale Lelle Alternatiivile (9.-11.juuli). üks muhedaimatest esinevatest bändidest on seal Junk Riot. tegemist on eestivenelaste bändiga, kes teevad sellist eksperimentaalindiet (?).
poisid võitsid eelmisel aastal ära ka noortebändi konkursi ning nad tõesti väärivad seda võitu. loodan, et see hetkel veel eesti indiemaastikul laineid lööv kollektiiv jõuab ka piiri taha inimeste kõrvu.

Junk Riot - Black Widow

Gorillaz

ilmad on soojad ja rõõmasd ja kõik muud positiivsd omadussõnad ka. sellega sobib suurepäraselt kokku samasugune muusika.
viimane plaat pealkirjaga Plastic Beach vokaalinstrumentaalkollektiivil kiirgab positiivsusest ja headusest. laulud on väga mõnusad ja suvised, samas haaravad ja meeldejäävad. piisavalt kerged ja rahulikud, et saaks kuulata taustaks grilliõhtul või autoga sõites
Plastic Beach on hea plaat. juba eelmise plaadiga ma imestasin, et enam paremaks minna ei saa - aga saab. enamus lugusid on tehtud koostöös tuntud muusikutega nagu Snoop Dog, Lou Reed, Mos Def jnejne. kombineeritud on erinevaid stiile, kuid tervikuna on plaat kenasti ühes stiilis. minu arvates selle aasta (seniajani) parim plaat ning kindlasti on see plaat mul terve suve autos varuks.

Gorillaz - Plastic Beach

Rebelution

Rebelution on instrumentaalvokaalkvartet USA-st, kes teeb väga mõnusat muusikat - reggaet. nad on üks mu viimase aja leide ning olen ääretult rahul. kutid teevad reggaet väga tänapäevases võtmes ning teevad seda hästi. tänapäevased uued reggaebändid suurelt jaolt ei tee minu jaoks päris "seda", aga nemad saavad sellega hakkama...
päris lahe nimi on ka bändile välja mõeldud

Rebelution - Bump

A Perfect Circle

elas kord üks väike poiss nimega Maynard James Keenan. teda kiusati ja narriti koolis ja nooruspõlves ikka sitaks. kõik see valu kogunes ja kogunes kuni ta kasvas suureks. siis ta pani selle kõik laulu sisse ja sealt see enam välja ei pääse.
Maynard on minu arvates üks parima häälega inimesi maamunal. tema tuntumad bändid on Tool ja A Perfect Circle. lisaks veel mõned. Kõigis bändides jookseb läbi selline psühhedeeliline joon (lisaks sellele, et kõik bändid teevad metalit).
A Perfect Circle on võib-olla veidi rahulikum ja omanäolisem. esimse hooga ei oskagi öelda teist bändi, kellega nad väga sarnaneksid.
Counting Bodies Like Sheep on lugu nende viimaselt plaadilt Emotive (2004), mis on minu arvates ka parim plaat, kuigi veidi laialivalguv. kes tahab, see kuulab ise ja arvab ise.

A Perfect Circle - Counting Bodies Like Sheep (to the rythm of the wardrums)

ÕIP

palju-palju aastaid tagasi tegutses viljandimaal bänd nimega ÕIP, kes saavutas hetkeks üle-eestilise tuntuse noorte seas. lihtsa muusika ja kergestimõistetava lüürika abil kulusid nende lood paljudele ajju. ÕIP pole ühtegi plaati ametlikult välja andnud, kuid liiguvad ringi mõned mitteametlikud plaadid, kus on paljud nende lood peal.
tänase päevani leian nende lugusid tuttavate pleilistidest ning nostalgiapisar kipub silma tulema küll. mina ja maailm on ilmselt nende tuntuim lugu. lasen teile ja lulan ise kaasa ...

ÕIP - Mina ja maailm

Porcupine Tree

Porcupine Tree... on alati olnud mu lemmikuim psühhedeelilise roki esitaja.
bänd tutvustust ilmselt ei vaja.
valisin ühe mitte nii väga tuntud loo Trains, kuna see on ks mu lemmikuid ja suhteliselt mitmekülgne lugu (samas ka pikk). naudi!

Porcupine Tree - Trains

Martin Grech

väga kummaline noormees. tema laule kuulates ja videosi vaadates tullevad kohati värinad peale
muusikastiiliks on selline psühhedeeliline eksperimentaalrokk. Vikipeedia kirjutab muuseas, et stiiliks on "dark ambient" - miks mitte...
tegemist on suht huvitava asjaga. soovitan kuulata (ilmselgelt ma ei postitaks seda lugu muidu siia)

Martin Grech - Guiltless

The Raconteurs

The Raconteurs tõlgituna eesti keelde tähendab "jutustajad" ning seda nad ka on. suur osa lugusid on nagu pisikesed jutukesed muusikasse põimitult. (minu lemmikmuinasjutt on Carolina drama).
nad kõlavad nagu blues, nagu kergem rokk, kohati nagu jazz. väga selgelt on aru saada Jack White käekirjast. ka teine kitarrist ja vokalist Brendan Benson annab tugevaid talle omaseid mõjutusi.
The Raconteurs on neile, kes otsivad suhteliselt kerget bluesrock-i kaasaegses vormis.
muide, päris lahe on ka nende kodulehekülg. soovitan

The Raconteurs - Top yourself

Depoo

Depoo on Tartu bänd, mis loodi aastal 2002. Noored poisid ja tüdruk tegi suhtkoht parimat indiet eestis. lauljaks on väga erilise häälematerjaliga Kene Vernik, kes on tuntud ka viimase hooaja superstaarisaatest.
ja tõepoolest - nad kõlavad nagu Guano Apes väikese kiiksuga. hea nii laivis kui plaadil. 2006 aastal andsid nad välja plaadi "Amazing!" Roy Strider Records alt. see plaadifirma andis välja kokku vaid kaks plaati ja teine neist oli Les Diamantsi "Fortune Fools". mõlemad on korralikud sähvatused eesti indiemuusikas. mina eelistan küll ceidi Depood. see on plaat, mis peaks olema igal eesti muusikat austavalt inimesel plaadiriiulis.
Depoo lööb lihtsusega. ja loomulikult ka vokaaliga. kuulates saate teada.
South estonia on lugu, mida nende plaadil ei ole ning, mis oli nende varasem demolugu.

Depoo - South estonia

Sam

Sam on Rootsist pärit esineja, kelle muusikat on suhteliselt võimatu määratleda. myspaces ütleb ta enda stiiliks hip hop/alternative/big beat. kindlasti on see muuseas ka seda.
Sam on artist, kelle kohta on netist teatud ilmselgel põhjusel pea võimatu infot leida. google.com annab otsingusõnale "sam" vastuseks ligi 300 miljonit vastet. Sami kuulsin ma esimest korda 6-7 aastat tagasi mingist muusikasaatest. alles hiljuti leidsin ma ta uuesti netisügavustest üles.
Mr. President on lahe laul nii muusika, sõnade kui ka video poolest. see pole küll lugu, mida kuuleb klubis, raadios, telekast või mida üldse paljud inimesed teaksid, kuid tuju teeb ta alati heaks.

Sam - Mr. President

Dan Le Sac vs Scroobius Pip

Dan Le Sac vs Scroobius Pip on suhteliselt uus hip-hop kooslus Inglismaalt. nad tekkisid aastal 2006 ning maailma muusikakaardile sattusid looga "Thou shalt always kill" mis on singel nende 2008 aasta plaadilt. tegelikult on terve see plaat neil puhas kuld ning väärib kindlasti kuulamist.
tegemist ei ole klassikalise hip-hopiga. väga palju on sees kõikvõimalikku elektroonikat. lüürika on kergesti jälgitav ning väga tabavalt ühiskonnakriitiline. laulja Scroobius Pip on hästi karismaatiline mees ning mõnusa häälega laulja.
Tasub kuulata ka nende sel aastal ilmunud albumit Logic of Change. olen kindel, et ei ole põhjust pettumiseks
bändile tervikuna annaksin kümnest punktist üheksa, mis tähendab "ülihea - kindlasti kuulata". kümne aasta pärast tahaksin öelda tagasivaatavalt, et Dan Le Sac vs Scroobius Pip oli 21 sajandi alguse hip-hop muusika omanäoliseim kooslus.

Dan Le Sac vs Scroobius Pip - Thou shalt always kill

Nocturne

Nocturne avastasin ma miskipärast ainult mõned päevad tagasi, kuigi nad on tegutsenud juba 11 aaastat ja teevad sut lahedat asja. midagi Kittie lähedast, kuid suts omapärasem, industriaalsem. ka vokaal meeldib mulle rohkem. muide nende vokaal Lacey Conner on päris kuum ning vikipeedia andmetel on tal helesinised silmad (täiesti ebavajalik info).
I lie on lugu nende viimaselt albumilt Guide to Extinction (2005), mis väidetavalt on nende kolmest ilmunud albumist parim (lisaks on veel ilmunud üks remixide plaat). Praegu on bänd nii-öelda "ootel", sest Lacey tegutseb ühe VH1 saatega. Kui selle võtted läbi saavad, on oodata uut materjali.
kindlasti soovitan kuulata ka Lacey sooloprojekti... ma armastan, kui naised laulavad metalbändides. eriti kui seal laulavad ilusad naised ja hästi. Nocturne on üks selline bänd.

Nocturne - I lie

Ultramelanhool

Ultramelanhool on üks mu lemmikbände Eestist. mõnus psühhedeeliline muusika ja väga hea lüürika, mida minu arvates pole seni suutnud saavutada ükski teine eesti bänd. kahjuks või õnneks pole nad kunagi olnud liiga kuulsad. nad on välja andnud kaks albumit ning mõlemal on ainult head lood. olgu need siis nö. ballaadid või tempokamad lood - ikka on head.
meie sinu vastu on lugu nende teiselt albumilt Pärast seda, kui nad süntesaatori ära kaotasid, on nende muusika palju paremaks muutunud. kahjuks nad hetkel ei esine. loodetavasti näeme neid varsti taas lavalaudadel.

Ultramelanhool - Meie sinu vastu

fugazi

Fugazi on üks mu lemmikuid punkbände läbi aegade. bänd pandi kokku 1987 ning nad esinevad seniajani. tõeline punkvokaal laulab punkrock-i (tolle aja mõistes) ning see kõlab meeletult hästi.
minu arvates nende parim album on esimene, millel oli 13 lugu. sealt ka nende esimene hittsingel Waiting room

Fugazi Waiting room

Robots in Disguise

Robots In Disguise andis megalaheda kontserdi 2009 aastal rabarockil. Kindlasti annavad nad selliseid kontserte kõikjal, kus nad esinevad... Järjekordselt on tegemist ühe äärmiselt omanäolise ja mõnusa bändiga. Inglismaalt

Robots In Disguise - Turn It Up

Deerhoof

Deerhoof on üks maailma omanäolisemaid bände. 1994 tekkis San Franciscos kahemehebänd, mis ajapikku arenes kahemehejaühenaisebändiks ning nüüd on neist saanud lausa kolmemehejaühenaisebänd. Greg Saunier on kindlasti minu lemmiktrummarite TOP 3-s ning põhjus, miks tuleb nende muusikast kenasti välja. kohati lausa uskumatud trummikäigud ja tempod. laivis on mees uskumatu.
nelja ameerika kuti kõrval mängib bassi ja laulab pisike tšikk jaapanist. USA pinnal on Deerhoof saavutanud täiesti fenomenaalse kuulsuse ning ülitruu kuulajaskonna. Euroopas nad veel kahjuks väga tuntud veel pole, kuid loodan, et see aeg ka tuleb.
veidi garaažiroki helisid, psühhedeelilisi elemente, palju indiet. räiged tempomuutused, unikaalne vokaal, kohati väga toores heli, kohati mahe ja hõljuv, mõnusalt jämmivad käigud - need on märksõnad, mis iseloomustavad Deerhoofi.

Eaguru Guru on nende viimaselt, 2008 aastal ilmunud albumilt Offend Maggie

Deerhoof - Eaguru Guru

Primus

vokaalinstrumentaalansambel Primus on lahe kõige poolest - nende läbimõeldud lavakostüümid, uskumatult mõnusad bassikäigud ning pooljämmivad kitarrikäigud. huumorit täis lüürika ning lihtne, samas siiski haarav muusika.
nad alustasid tegevust 1984 ning tegutsevad seniajani, kuigi vahepeal tegid paariaastase pausi.
Wynona's Big Brown Beaver on singel nende neljandalt, 1995 aastal ilmunud albumilt Tales From The Punchbowl. album müüdi kuldplaadiks...

Primus - Wynona's Big Brown Beaver

Dink!

mõned päevad tagasi avastasin bändi pealkirjaga Dink. tegemist on USA-st pärit pundiga, kelle stiiliks on midagi industriaalrokilaadset. muusikas kasutavad omajagu sämpleid. nende muusika lööb äärmise lihtsusega. bänd tegutses suhteliselt lühikest aega 1992-1998 ning andsid selle aja jooksul välja ühe plaadi plaadifirma Capitol Records alt aastal 1995. kutid olid lindistamas ka enda teist albumit aastal 1997 kuit Capitol Records mängis mäkra ning plaat jäi lõpetamata ning välja andmata.
niisiis ... tänane song of the day: Dink - Green World

Veerand tundi tagasi ma avastasin, et mul on mingi blogi, kus ma pole peaaegu aasta käinud ... huvitav miks?
Nüüd on dilemma, et mida sellega ette võtta. raisku ju ei tahaks lasta.
looming? omaenda mõtted ja nendel filosofeerimine nagu seda tehakse niigi sitaks palju ja mul endal on täiega kopp ees nendest? ühiskonnakriitika? oma tegemised ja eraelu? midagi muud?

vaatame, mis see midagi muud või siis olla ja välja tulla.
ma olen täielik melomaan - lähen kiima uue ja omapärase muusika peale. meeldib avastada iga päev midagi uut ja minu jaoks tundmatut.
ühesõnaga, siia lehele võib sattuda kriitikat, arvustusi, omaloomingut, huvitavaid leide jnejne.
on see siis kõige tavalisem muusikablogi või midagi muud?