Saint Etienne

Saint Etienne - legendaarne indiedisko punt inglismaalt. Alustasid aastal 1990 ning aasta hiljem andsid välja oma väga menuka albumi Foxbase Alpha. Samalt albumilt on ka see lugu pärit.
"Only Love Can Break Your Heart" ongi ilmselt nende kõige tuntum lugu. Päris kohe kõige esimeselt albumilt esimese singlina, kusjuures, tegemist on Neil Youngi coveriga. Praegu nad tegutsevad endiselt ja on päris palju muusikat välja andnud. Väga palju head muusikat.
Kui sa oled selline suur indie-muusika austaja ja ka tantsukunn, siis kuula kindlasti. Soovitan näiteks, kui sulle meeldib Architecture In Helsinki, vanem Moby või remixitud Radiohead.

Saint Etienne - Only Love Can Break Your Heart

Oysterhead

Oysterhead oli kümme aastat samasugune superbänd nagu Them Crooked Vultures täna. Bassimeheks Les Claypool (Primus), kitarristiks Trey Anastasio (Phish) ja trummariks Stewart Copeland (The Police). Kõik laulsid ka. Nad tegutsesid täpselt kaks aastat: 2000 hakkasid bändi tegema ning 2001 andsid välja albumi, tegid väikese tuuri ja läksid laiali. 2006 andsid nad veel ühe comeback kontserti ning ilmselt enam me neid lavalaudadel kunagi ei näe. Muusikastiiliks on funk rock, mille sekka on pisut ägedat jämmi segatud.
See ainus album, mis nad välja andsid, kandis pealkirja The Grand Pecking Order. Seda soovitan päris kindlasti kõigil kuulata! "Owner of the World" on albumi viimane lugu ja see on ka viimane lugu, mis nad kunagi esitanud on. See oli nende 2006 aasta kontserti viimane lisalugu.
See muusika sobib niisama taustaks, kuulamiseks ja videote järgi on nad ka laivis ägedad vaadata. Ja see bänd meeldib sulle, kui sulle meeldib Phish, The Police või Primus (või mõni teine Les Claypooli bänd).

Oysterhead - Owner of the World

Mr. Scruff

Mr. Scruff on Inglismaalt pärit DJ, kes varsti juba 20 aastat on meelt lahutanud. Ta teeb sellist jazzilikku elektroonilist loungemuusikat. Üsna palju on sees ka ägedaid lo-fi elemente.
Ta on välja andnud 6 kauamängivat albumit, Lisaks veelmegapalju singleid ja muud huvitavat. Ma ise kaifin tema teist, 1999 ilmunud albumit Keep It Unreal. Sealtsamast ka lugu "Get A Move On" on pärit. Ülimahe on albumi lõpulugu "Fish" ja tegelikult kogu album on hea. Tegemist on peaaegu universaalse muusikaga - seda on mõnus kuulata taustaks ja ka kontserti pileti eestma maksaksin. Autoga sõites ma küll ei tahaks seda kuulata.
Lühidalt: supertšill!

Mr. Scruff - Get A Move On

Scars On Broadway

System of a Down läks katki ning tekkis Scars On Bradway. Viis aastat läks mööda ning nüüd tegutsevad mõlemad. Scars On Broadway algatasid SOAD-i kitarrist Daron Malakian ja trummar John Dolmayan. Võrreldes SOAD-iga on muusika lihtsam, konkreetsem, toorem. Kui Malakien sai alguses SOAD-is vaid mõnes loos tausta laulda, hiljem ka mõnd lugu laulda, siis nüüd hakkas ta frontmaniks ning minu arvates ei tule sellega liiga hästi toime. 2008-2010 olid nad puhkusel tuues põhjuseks, et neil (eelkõige frontmanil) on tuuritamisest kõrini. 2008 andsid nad just omanimelise ja seni ainsa plaadi välja, niiet nad olid tol hetkel üle maailma väga nõutud bänd.
Seda plaati on tehtud korralikult maha ja on kiidetud taevani. Ma arvan, et tõde on peidus kuskil vahepeal. Kindlasti ei ole see parim plaat, mis ma kuulnud olen, kuid ta on pisut eristuv ja omapärane. Saab loomulikult tuua väga selgeid paralleele Sustem of a Downiga. Scars On Broadwayl on mõned pärlid ja mõned lood, mis on ilmselt pisut nihu läinud.
"They Say" on aga päris äge. Lugu on mõnusalt jõuline, mõnusa rütmiga ja korralikult toores. Nende esimene ja tuntuim singel.

Scars On Broadway - They Say

The Creatures

The Creatures on kaheksakümnendate algul loodud duo, mis koosneb lauljast Siouxsie Siouxist ja Budgiest. Mõlemad on ansambli Siouxsie and the Banshees liikmed ja teevad The Creaturesit tegelikult kõrvalprojektina. Siouxie on minu jaoks üks ägedamaid naislauljaid. Niivõrd karismaatiline kuju, laval väga äge vaadata, võimsa häälega.
Kui Siouxsie and the Banshees on pigem selline punk-kollektiiv, siis The creatures on minu jaoks põnevam. Stiiliks ütleksin ma neile art-rock, kuigi see võib pisut mööda olla. Lugudest võib leida natuke jazzi, punki, poppi, ladina ja aafrika rütme. Eks ta üks eksperimentaalne kompott ole.
"Standing There" on nende teise albumi, Boomerang avalugu ning kindlasti üks meeldejäävamaid. Plaat tuli välja 1989 ning see on tõeline meistriteos. Pärast seda tuli välja veel kaks albumit, kuid mulle need niiväga ei meeldinud. Kahju, et ma ei saa postitada lugu "You!", mis on mu isiklik lemmik. Kui võimalus tekib, siis kuula.

The Creatures - Standing There

Tomahawk

Umbes pool aastat tagasi postitasin siia blogisse bändi nimega Mr. Bungle ning ainisin ära, et kõik, mis nende frontman Mike Patton teeb, tuleb üldjuhul hästi välja. Siin ongi järgmine stiilinäide. Mr. Bunglega koos mainisin Tamahawki oma mäletamist mööda ära.
Tomahawk sobib inimestele, kellele StarFM-i kuulamine enam piisavat rahuldust ei paku ja vaja on midagi eksperimentaalsemat, sürrimat, keerulisemat või lihtsalt huvitavamat. Stiili on ääretult keeruline määratleda. Kohati on justkui sarnane Mr. Bungle-le mis peaks olema avant-garde roki ja popi vahepealne moodustis. Väga paljudes lugudes kasutatakse erinevaid müramuusika elemente.
"Rape This Day" on nende teiselt, 2003 ilmunud albumilt Mit Gas teine lugu. See lugu on vast mingi eksperimentaalpunk? Samas tont seda teab. Ma ei oskagi eriti soovitada, kellele see bänd võiks meeldida, sest ta teeb päris omamoodi muusikat. Midagi analoogset kohe ette ei tulegi.

Tomahawk - Rape This Day

Kasabian

Kasabian sai tuntuks oma esimeselt albumilet pärineva looga "Club Foot", mis mingil imelikul kombel sattus tol hetkel iga kolmanda arvutimängu ja iga viienda filmi soundtrackidesse. Paljud teavad eelmisel aastal väljanantud albumit West Ryder Pauper Lunatic Asylum ja sellelt lugusid nagu "Where did all the love go" ja Vlad the impaler", mida mängiti eesti raadiotes väga palju. Palju aga ei teata, et aastal 2004 pärast omanimelise esikalbumi välja andmist andsid nad erinevate singlite peal veel ühe albumi jagu B-materjali.
"Lab Twat" ongi pärit "L.S.F." singlilt. Selles B-materjalis on üht-teist megalahedat kraami. Loomulikult Kasabiani tuntud headuses - võib-olla pisut sürrim ja undegroundim, kuid kui sulle meeldib Kasabian, siis peaksid ka seda kuulama.

Kasabian - Lab Twat

Left Lane Cruiser

Tegemist on ühe ägeda blues-rock duoga. Mõni aeg tagasi käisid kõlakad, et blues võib jälle popiks saada. Mõni aeg pärast seda läks The White Stripes laiali ning need jutud jäid katki. Asemele tekkis küll kuhjaga teisi ägedaid raadiosõbralikke blues-rock bände nagu The Raconteurs, Radio Moscow ja The Black Keys, kuid see pole päris see.
Need kutid Left Lane Cruiserist on "the real shit". Künnavad normaalselt põldu, söövad hommikuks, lõunaks ja õhtuks steiki ning ube, sõidavad maandteel vastasreas ja lasevad haavlipüssiga teeäärseid lehmi. Vahepeal teevad enda välja elamiseks küünis bändiproovi. See blues on ehtne ja aus. Laulud on nende jaoks olulistest asjadest. Asi on pakitud väga mõnusalt kuulatavasse ümbrisesse, kusjuures neil on õnnestunud vältida popiks saamist. See kuidagi lisab asjale võlu.
Bändist: Left Lane Cruiser tegutseb USA-s Indiana osariigis aastast 2004. selle aja jooksul on nad välja andnud 4 albumit, millest viimane tuli selle aasta 1. märtsil. "Pork and Beans" on nende teiselt stuudioalbumilt Bring Yo' Ass To The Table, mis on äge. Bluesisõpradele kohustuslik!

Left Lane Cruser - Pork and Beans