Blur

Kes siis ei teaks Bluri. Maailma ilmselt tuntuim britpop tegija. Aastast 1988 tegutsev punt, kes seniajani on aktiivne - tõsi küll 2003-2009 pidasid "loomingulist pausi". Praegu on võimalik neid jälle lavalaudadel rokkimas näha.
Trimm Trabb on lugu nende 1999 aasta albumilt nimega (numbriga) "13". Kolmeteistkümnest rajast asub ta üheteistkümnendal. Ning tegemist on minu ühe vaieldamatult lemmikuima Bluri looga. Kuigi mitte nii tuntud kui paljud teised sellelt plaadilt ning üldse ne loomingust.
Siiski nautige.

Blur - Trimm Trabb

Hõim

Hõim oli Üks Rein Rannapi projektidest 80-ndate algul. Rannapi geniaalsed seaded ning klaverimäng on asja üks külg. Hoopis teine on Peeter Volkonski võimas ja kärisev pungihääl. Seda lugu kuulates on mul kahju, et ma ei sündinud 25 aastat varem.
Rannap üritas teha Eesti rahamuusikast jazzrokki. Ning see õnnestus - kahju, et nad tegutsesid vaid piisavalt lühikest aega, et ainult 5 lugu on lindistatud kuju olemas.
Soovitan muretseda endale Rein Rannapi varajaste laulude kogumiku, kus need 5 lugu ka olemas on. Lisaks veel on seal teisi Rannapi varajasi üllitisi.

Hõim - Orjalaul

Epoché

Tallinna punt, keda esimest korda kuulates jäi mul täielikult suu lahti. Kas tõesti on Eestis olemas punt, kes teeb nii head muusikat ja miks ma sellest varem ei teadnud?
Epoché on midagi Nine Inch Nails fännidele. Samavõrd jõuline industriaalrokk naisvokaaliga.
nad pole veel kauamängivat välja lasnud, kuid loodan, et nad seda teevad. Jään ootama ja usun, et see on ootamist väärt.

Epoché - Forgotten Time

Sepultura

Bullet the blue sky on mu kõige lemmikum U2 lugu. Nii. Sepultura on üks mu kõige lemmikumaid metalbände. Aastal 2003 tegi Sepultura Bullet the blue skyst oma metalversiooni, mis oli vapustavalt hea. Nüüd mõned aastad tagasi tegid nad seda sama lugu akustilisena, ning see kõlab endiselt uskumatult hästi.
Selle loo postitusega ma ei promo ühtegi bändi, ega muusikastiili. U2 ja Sepultura niikuinii tutvustamist ei vaja. Lihtsalt see lugu on tõeline meistriteos. Mulle meeldi ja ma usun, et sulle ka.

Sepultura - Bullet the Blue Sky (live acoustic)

The Horrors

Inglismaalt leian viimasel ajal väga palju bände, kes on lihtsalt puhas kuld. The Horrors saaks mult samuti kulla, kuid nad hakkasid tootma uut materjali - annaks hõbeda. Pärast järgmist plaati saavad nad ilmselt pronksi.
Nimelt on 2005 tegutsema hakanud punt praeguseks välja lasnud 2 plaati. Esimene oli väga jõuline ja toores. Robustse süntesaatoriga ning suht kreiside meloodiatetga. Teine plaat läks pehmeks kätte ära. The Horrors sai vist enda uueks eeskujuks The Killersi vms.
Little Victories on esimese plaadi pealt (2007). Soovitan tegelt isegi terve plaadi ära kuulata. Väga omamoodi elamus.

The Horrors - Little Victories

Morphine

Huvitava nimega punt USA-st. Ma suudan ette kujutada, milline ma oleksin ja kuidas käituksin morfiini mõju all. See muusika soib ideaalselt mu kujutluspildi taustaks mängima. Nime ja muusika on poisid suutnud kenasti kokku viia.
Ma pole suurem asi jazzimees, kuid miski selle bändi juures mind võlub. Mängivad nad hästi pikki madalaid noote ning muusika jääb pisut psühhedeeliliseks. Kaugeltki mitte pole tegemist klassikalise jazziga. Bluusipeded leiavad siit oma annuse. Indiepeded leiavad midagi endale. Jällegi selline kena kompott, kuid siiski omanäoline.
Morphine on üks väheseid bände, milles ma tõesti naudin saksofoni.

Morphine - Early to bed

Black Moth Super Rainbow

Kuidas tulla üldse sellise bändinime peale (Musta öölibliku supervikerkaar)? Igastahes muusika on neil lahe. Elektrooniline psühhedeeliline värk selline.
Selle loo valisin ma eelkõige video pärast. Kui sa seda vaatad, siis mõtle, mida sa saaksid enda juures muuta ja kuhu välja jõuda ning leia paralleele videost.

Black Moth Super Rainbow - Sun Lips