Alice Cooper

Tegeist on tõelise legendiga, kes on oma 63 eluaastast 47 lavalaudadel rokkinud. 25 stuudioalbumit ja kokku üle saja ametliku väljalaske räägivad iseenda eest. Tegemist on mehega, kelle kõrval Marilyn Manson ja Wednesday 13 on poisikesed.
"School's Out" on lugu pärit samanimeliselt albumilt, mis ilmus 1972. Ilmselt üks tema tuntumaid lugusid sellest perioodist, kus Alice Cooper oli veel bänd mitte sooloartist.
Kõigile, kellel kool läbi on ...

Alice Cooper - School's Out

Fu Manchu

Nüüd üks maiuspala stonerisõpradele!
Legendaarne Fu Manchu, kes juba peaaegu 25 aastat kütab erinevatel lavalaudadel. Sealhulgas on nad ka meie oma Rock Cafe lavalaudadel tallanud - seda siis aastal 2007. Kogu selle aja jooksul on nad välja andnud kümme kauamängivat ning kordagi ei ole nad suutnud saasta teha. Alati on nad olnud vähemalt head, kui mitte väga head või suurepärased.
Minu isiklik lemmikalbum neilt on 1999 ilmunud King of the Road. Sealt omakorda üks mu lemmikuid on lugu "Weird Beard". Kaheksas rada. Selline tõeliselt mõnusa jämmiva ja kaasatõmbava käiguga lugu. Väga tšill ja kaif.
Kui sulle see album meeldib, siis kuula tervet albumit ja äkki isegi muud diskograafiat. Ja kui sulle see lugu meeldib, siis sa kindlasti pead kuulama stonerbändilt Clutch albumit pealkirjaga Jam Room.

Fu Manchu - Weird Beard

St. Vincent

St. Vincent on USA naismultiinstrumentalist, eraelus tuntud kui Annie Clarck. Mõningase guugeldamise järel avastasin, et ta mängis varem Kanada tuntud indiorkestri The Polyphonic Spree koosseisus.
Nüüd mõned päevad tagasi jõudis info tema eksistentsist minuni ning ma ei suuda kuulamist lõpetada. Tegemist on lihtsalt niivõrd mõnusa ja ägeda artistiga. Stiililine üldnimetus on ilmselt indipopp. Väike kiiks on ka sees. Vaata videot ja näed.
Marrow on niivõrd kift lugu, et ma ei kujuta eriti ette inimest, kellele see ei meeldiks. Selles on justkui kõik olemas - see on niivõrd rahulik, kuid samas ääretult jõuline lugu. Nii lihtne kuulata, samas nii keeruline, kuid kaasahaarav. Ja loomulikult peab ühel fantastilisel lool olema fantastiline video. Üsna lihtsate vahenditega tehtav kuid väga efektne ja sobiv sellele loole.

St. Vincent - Marrow

IAMX

IAMX on inglise muusiku, Chris Corneri sooloprojekt. Tema oli ka üks asutajaliikmetest trip-hop bändil Sneaker Pimps. IAMX on minu jaoks suurepärane leid selle aasta Rabarockilt, mis nüüd äsja lõppes.
Stuudiosalvestusi kuulates justkui ei olegi midagi liiga erilist, kuid laiv on täiesti vapustav. Ei tahaks öelda midagi halvasti selle aasta suurnimede (Filter, Pendulum, Public Image Ltd) kohta, kuid IAMX oli minu silmis raudselt selle aasta parim laiv. Õhus oli nii palju energiat ja see oli metsikult kaasahaarav. Stuudiosalvestustelt see kahjuks nii välja ei paista.
IAMX teeb üsna rahulikku elektroonilist muusikat trip-hopi ja roki mõjutustega. Kui Placebo teeks trip-hopi, siis see ilmselt oleks täpselt selline. Tõesti, lood meenutavad üsna palju Placebot, kuigi pisut teises võtmes.
Seda bändi pead kuulama, kui otsid midagi hästi melanhoolset, sürri ja samas rahulikku muusikat, mis tõstaks ihukarvad püsti.

IAMX - My Secret Friend

The Greenhornes

The Greenhornes nimi ei pruugi väga palju öelda, kuid äkki ütleb midagi nimi Jack Lawrence (The Dead Weather ja The Raconteurs bassimees) või Patrick Keeler (The Raconteurs ja Soledad Brothers trummar). Need kaks kutti ja Graig Fox on hetkel selle bändi hing ja süda.
Tegemist on bändiga, mis on ajas järjest paremaks läinud. Teab kas asi on selles, et nad ise on arenenud või äkki selles, et Jack White hakkas mingil hetkel nende produtsendiks või äkki milleski muus. Igastahes on nad 15 tegutsemisaasta jooksul andnud välja 4 albumit, millest viimane tuli eelmisel aastal, ja ühe EP.
"Shelter of your arms" on lugu nende 2005 aastal ilmunud EP-lt. Selle EP ja sealt edasi ongi see periood, kus Jack White (ja kohati ka Brendan Benson) on neid produtseerinud ja igatmoodi vaeva näinud. Uuem kraam on ka väga hea.
Sellest loost on muide The White Stripes väga hea kaveri teinud.
Seda bändi soovitaksin kuulata, kui sulle meeldib igasugune blues-rock või blues või rock või kui sa oled Karl Kruuse.

The Greenhornes - Shelter of your arms

Geneva Jacuzzi

Geneva Jacuzzi näol on tegemist fantastilise Lo-Fi artistiga. Kui sa oled kunagi kuulnud Maria Minervat(keda ma ka siiasamasse blogisse olen postitanud), siis sa enam-vähem tead millest jutt käib. Geneva Jacuzzi on aga veelgi psühhedeelsem, melanhoolsem ja samas teravam/värvikam/kontrastsem (misiganes see õige sõna ka pole).
Muusika on üsna minimalistlik, kuid kindlasti mitte pealiskaudne. Kõlab nagu see, mida nimetati "kosmosemuusikaks" või "robotite muusikaks" 70-ndatel. See, et sellist asja tehakse tänapäeval on ikka väga äge. Minusugustel jätkub guugeldamist.
Geneva Jacuzzi meeldib ilmselt kõigile, kellele meeldib Maria Minerva, Ariel Pink, John Maus jne...

Geneva Jacuzzi - Clothes on the bed

Danger Mouse & Daniele Luppi

Järjekordselt tuleb juttu suurprodutsendist Danger Mousest. Alati olen kiitnud, kui fantastiliste asjadega ta suudab lagedale tulla. Nii ka seekord. Seekord tegi ta seda koos Daniele Luppiga, kes on samuti produtsent, kuid tegutseb rohkem filmimuusikaga.
Rome (see album) on hoopis uutmoodi kõlaga. Justkui nad üritaksid popmuusikat ajas tagasi viia. Justkui oleks Luppi hakanud muusikat kirjutama mõnele westernile ja siis Danger Mouse seisis kõrval ja suskas näpuga oma indiroki elemente sisse. Albumile on valitud ka kaks väga vinget vokalisti, kelleks on Jack White ja Norah Jones, kes on ju mõlemad väga erilise ja väärtusliku häälega. Nad kasutavad ka koori, mida popmuusikas liiga tihti ei kohta. Vägev värk!
"Two Against One" on sisse laulnud Jack White ja see on ilmselt selle albumi kõige populaarsem lugu. Lühike kuid väga sisukas. Sõnadele (ja sõnumile) on pööratud vähemalt sama palju rõhku kui kõigele muule.

Danger Mouse & Daniele Luppi - Two Against One

Broken Bells

Broken Bells on verivärske punt USA-st, kes teeb sellist suhteliselt kerget indirokki. Natuke elektroonikat annab kohati mõnusa kosmosehõngu. Selle bändi on otsastlõpuni produtseerinud Danger Mouse, kellest ma varemgi olen pisut rääkinud. Broken Bells on üks põhjuseid, miks ta sai sel aastal aasta produtsendi Grammy auhinna.
Broken Bells tuli kokku 2009. 2010 andid välja esimese omanimelise albumi ning aasta hiljem, täpsemalt 29. märts, tuli lisaks välja nelja rajaga EP. Mõlemad on vapustavalt head.
"The Ghost Inside" on stiilinäide debüütplaadilt. Kahjuks Youtube ei lubanud mul postitada videoga versiooni ja kahjuks Youtubes ei ole hetkel ka sellest loost albumi versiooni. Kui viitsid, siis soovitan ikkagi videot juurde vaadata. Sama ilus ja hea, kui laul ise.

Broken Bells - The Ghost Inside



"Meyrin Fields" on stiilinäide ne 2 kuud tagasi ilmunud EP-lt Meyrin Fields. Tegemist on avalooga ja kohe võtab jalust nõrgaks. Ülejäänud kolme loo ajal oled horisontaalselt maas. Siin on rohkem elektroonikat, aga see annab ainult juurde.

Broken Bells - Meyrin Fields

12 Stone Toddler

Päris omapärase stiiliga bänd ja seekord mitte heas mõttes. Keegi nimetas neid lounge-metal artistiks. See on natuke liialdatud ilmselt. Mina ütleks pigem nukumaja-punk. Muusikat on nad teinud nelja aasta jooksul kaks plaati ning on veel üsna vähetuntud.
Kui aus olla, siis nad ei peakski tuntuks saama. Oleksid võinud pärast "Candles on the Cake" lugu pillid kotti panna ja midagi uut tegema hakata. Siiski mingil kummalisel põhjusel on mulle see üks lugu ammusest ajast kummitama jäänud ja ei saa peast välja ka. On ta siis nii hea? Ilmselt mitte, aga mingi kala kuskil on, mis selle jue atraktiivseks teeb. Mina pole seda veel välja mõelnud - kui sa mõtled, siis anna teada.

12 Stone Toddler - Candles on the Cake