Cold War Kids

Peaaegu fantastiline indiroki bänd USAst. Kalduvad kohati ka dream-popi ääremaadele, kuid üldiselt selline täitsa vinks-vonks tšill rahulikum indipurakas. Minuteada pole nad liiga kuulsaks kunagi saanud aga ega sellise muusikaga päris Madonna või Kanye või Ozzy staatusesse ei tõuse ka.
Kokku on nad väljastanud kolm albumit, mille kõrvale veel kaheksa EP-d. "Hang Me Up To Dry" on nende esimeselt plaadilt ning nende ainus lugu, mida ma olen ka eesti raadios kuulnud. Ülejäänud looming on kuidagi vähemtuntud. Nojah, peomuusika see ei ole ja kohvikumuusika samuti mitte. Altenatiiviinimesed on küll megalt vaimustuses.
Sel aastal andsid nad välja oma kolmanda albumi, mis kahjuks ei olnud nii kõva, kui varasemad. Üldse oli nende debüütalbum ikka kõva saavutus võrreldes hilisema loominguga. Tahaks maitse üle kakelda. "Hang Me Up To Dry" on väga mõnus näide esimeselt albumilt ja seal on neid veel. Uuri järgi!

Cold War Kids - Hang Me Up To Dry

Blonde Redhead

Blonde Redhead annab aeg-ajalt täitsa lahedat muusikat välja. Seda küll shoegaze ja dream-popi austajatele. Teevad suhteliselt rahulikku muusikat, mille peale tantsusaalis küll toolilt ei tõuseks, aga tähti vaadates upuks enda mõtetesse ära küll. Nad tegutsevad juba aastast 1993 ning neil on sama koosseis mis alustades. Suhtelistelt harvaesinev nähtus nii pika perioodi peale või mis? Huvitav fakt: tegemist on USA bändiga kuigi kitarrist ja trummar (kaksikvennad muide) on Itaaliast ja lauljanna Jaapanist. Siit ka kerge paralleel Deerhoofiga. Ka muusika pole eriti kauge.
"Bipolar" on lugu nende kolmandalt albumilt, mis ilmus 1997. Ehksiis tegemist on praeguseks juba üsna algusaegade loominguga. Tegemist pole nende parima albumiga. Pigem sellise enam-vähem keskmikuga ja seetõttu vast see üks lugu annab ka mingi "keskeltläbi teadmise" selle kohta, millega nad tegelevad. Mulle täitsa meeldib. Nende varasem looming on selline veits rokikam, uuem on pisut eklektilisem ja ... eks kuula ise.
Kui ma nüüd mõtlen selle üle, siis nad on tõesti päris palju Deerhoofi moodi.

Blonde Redhead - Bipolar

Bruce Willis

Eile õhtul vaatasin telekast kuidas see sama mees saksa terroriste tappis ja paljude inimeste elu päästis (kolmandat korda). Jah, kes veel ei teadnud, siis actionfilmide legendil Bruce Willisel on vapustavalt lahe bluesi bänd. Teine kord siis tead, et kui ta parasjagu autoga ei kihuta, terroriste ei tapa, maailma ei päästa või muud põnevat ei tee, siis teeb ta bluesi.
Tuleb välja, et ta on isegi mõne plaadi välja andnud ja raadioedetabelite tippudeski olnud oma lugudega. Tõsi küll - tegemist on filmimuusikaga, mille ta on sisse laulnud. Samas, kurat, sellel poisil pole vist ühtegi ülesannet millega ta hakkama ei saaks. Aga eks hinda ise, kas ta kõlbab pigem suupilli mängima ja laulma või maailma päästma ...

Bruce Willis - Devil Woman

On! Air! Library!

Ma kahtlustan, et seda bändi teavad vähesed eestlased. Kui üldse. Tegemist on (oli) USA-st pärit trioga, kes viljelevad sellist segu rokist ja ambient-muusikast. Nad tegutsesid vahemikus 1998-2005. Nende kaks liidrit (kaksikõed Claudia ja Alley Deheza) tegutsevad/tegutsesid hiljem shoegaze kollektiiivis School of Seven Bells, mis blogilugejale võib-olla tuntum nimi on.
Netist nende kohta palju infot ei leia ja neid kunagi enam esinemas samuti ei näe. Mõnd melomaani vast aga rõõmustab, et nad üldse kunagi eksisteerisid. Tegemist on päris mõnusa ja omanäolise muusikaga. Äkki nad sellepärast läbi ei löönudki; olid oma ajast ees?
"Faultered Ego" on pärit nende ainsalt kauamängivalt omanimeliselt albumilt. Sarnaseid bände kohe ei oskagi niimoodi nimetada. Kui sa suudad, siis nimeta mulle.

On! Air! Library! - Faultered Ego

Junior Boys

Kanada on küll maailmakaardil megasuur riik, kuid millegipärast muusikamaailmas ta midagi põnevat ei paku. Üldjuhul. Küll aga on sealt nüüd mõne aasta eest pead hakanud tõstma indielektroonika superstaarid Junior Boys. Nad tegutsevad küll aastast 1999, aga muusikamaailma tippu sõitsid oma 2006 aasta albumiga So This Is Goodbye. See oli siis nende teine stuudioalbum.
"Parallel Lines" on pärit ne kolmandalt kauamängivalt Begone Dull Care. Sel aastal tuli välja uus album It's All True, mis mulle meeldib veel rohkem kui eelmised. Aga oma kõrv on kuningas ...
Selle video juures on lahe veel see, et see on täiesti mitteametlik. Lihtsalt keegi fänn on selle kokku pannud. Minu isiklikud lemmikud on need kolm vahvat tantsijat.

Junior Boys - Parallel Lines

The Dandy Warhols

The Dandy Warhols ei pruugi olla eriti tundud nimi paljude jaoks. Kummalisel moel on nad välja andnud rohkem kui ühe käe sõrmede jagu raadiohitte, kuid miskipärast ei jää nende enda nimi eriti meelde. Stiililt kaldub ta kuhugi popi ja psühhedeelia äärealadele. Võrdleksin neid kohati isegi The Brian Jonestown Massacre-ga ja Bloodhound Gangiga ... Pane neist kahest mõttes mingi segu kokku.
Eriti mõntsa on ne album aastast 2000 pealkirjaga Thirteen Tales From The Urban Bohemia. Nagu pealkirjasti aru võib saada on tegemist 13-loolise kogumikuga (Thirteen Tales); muusikalt vast pigem mainstream (Urban) ning sõnumilt pigem underground (Bohemia).
"Bohemian Like You" on albumi esimene singel, mis on vahest ka nende tuntuim üllitis. Tegelikult minu lemmiklugu sellelt albumilt on "Nietzsche", mis tundub nagu oleks härra Anton Newcombe (The Brian Jonestown Massacre) isiklikult selle kirjutanud, lindistanud ja masterdanud. Väga tšill asi (kui mingi müramuusika sugemetega asja kohta üldse seda öelda saab...)
Enne ja pärast Thirteen Tales Fron The Urban Bohamia-t ei ole nad midagi vapustavalt head välja andnud, kuid äkki on vapustavalt hea nende 2012 aastal ilmuv album This Machine. Poisid ise lubavad tagasi tõsisema muusika juurde pöörduda.

The Dandy Warhols - Bohemian Like You

Queens Of The Stone Age

Varem või hiljem pidi see aeg kätte jõudma, mil ma räägin siin blogis sellest bändist. Josh Homme peaks juba väikestviisi tuttav olema. Väga tuntud nimedest kaastegevad seal bändis hetkel veel näiteks kitarristina Troy Van Leeuwen (endine A Perfect Circle kitarrist) ja kitarrist/taustavokalistina Dean Fertita (The Dead Weather soolokitarrist). Ja ega Joey Castillo ja Michael Shumangi papist poisid ole.
Nad Tegutsevad juba 15 aastat, kuid maailmatuntuse said aastal 2002 oma albumiga Songs for the Deaf. Samalt albumilt on ka "Go With the Flow" pärit. Järgmised albumid andsid ainult hoogu juurde.
enjoy ...

Queens Of The Stone Age - Go With The Flow

The Jon Spencer Blues Explosion

Vau, kui lahe see seltskond on. Härra Jon Spencer ja tema 2 kamraadi on publikut hullutanud juba 20 aastat kuid minuni jõudis ta alles praegu. Kutid seovad endas väga lahedalt bluesi ja punk-rocki. Vahepeale ka näpuotsaga rock'n'rolli ja rockabillyt. Mul on karvane tunne, et nad ei ole eriti tuntud poisid, sest kui ma otsin mingeid blues-rocki artiste, siis annab igasugune otsing esimese asjana palju teisi tulemusi (eeskätt Jimi Hendrixigi, Janis Joplini ja Jack White-ga). Sellegipoolest olen mina väga vaimustuses. Äkki nakatan selle pisikuga kedagi teist ka.
Avastasin neilt endale fantastilise albumi pealkirjaga Now I Got Worry, mis ilmus nende viiendal tegutsemisaastal (1996). Isegi Pitchfork Media julges sellele 8.5/10 hindeks panna - kõva sõna. "Wail" on sellelt stiilinäide.
Võite mulle vabalt sarnaseid artiste soovitada ...

The Jon Spencer Blues Explosion - Wail