2011 parimad albumid

Nagu on moes teha igal kriitikul aasta lõpus oma parima muusika top ei saa ka mina kehvem olla. Klassikalise kümne parima asemel toon välja kuraditosina koos mõne parema palaga albumilt, et te ikka maitse suhu saaksite.

Trummipõrin ...

1)Deerhoof - Deerhoof vs Evil
Lihtsalt niivõrd omapärane, isikupärane ja hea muusika. Igas loos on nüansse, mis mul ihukarvad püsti tõstavad. Ühtegi kehva rada minu kõrv tuvastada ei suuda. Tegemist on 33 minutit kestva ekskursiooniga paradiisis.

Deerhoof - Secret Mobilization


2)PJ Harvey – Let England Shake
Suurepärane album suurepäraselt artistilt. Iga loo võiks välja anda singlina ning ma ostaksin need kõik. Lood moodustavad tugeva terviku. Võrreldes varasema loominguga on see album raadiosõbralikum.

PJ Harvey - Bitter Branches


3)Little Dragon – Ritual Union
Kui saaksin välja anda aasta popalbumi tiitli, siis Little Dragon võtaks selle ilma igasuguse küsimuseta. Väga ilus sündipop Rootsist. Natuke soul, natuke elektroonika, natuke rokk – kokku fantastiline pop.

Little Dragon - Shuffle A Dream


4)Radio Moscow - The Great Escape of Leslie Magnafuzz
Radio Moscow on olnud üks mu lemmikuid alates ajast, mil neil esimene album välja tuli. Stiililt on nad üsna sarnased The Black Keys-ga, kuid nende muusika on märksa toorem, massiivsem, kaasahaaravam. Huvitava nimega The Great Escape of Leslie Magnafuzz on blues-rock selle mõiste kõige paremas tähenduses.

Radio Moscow - I Don't Need Nobody


5)Puscifer – Conditions of My Parole
Mingil kummalisel põhjusel on kõik, millega Maynard James Keenan seotud on, puhas kuld. Teadupärast on kuld kallis, kuid mitte kõige kallim asi, mida osta saab – päris tabeli esimest kohta ta ka ei saanud. Siiski on Conditions of My Parole kaugelt parem kõikidest selle stiili albumitest sel aastal.

Puscifer - Conditions Of My Parole


6)Wild Flag – Wild Flag
Wild Flag oli selle aasta parim debüütalbum. Neljaliikmeline tüdrukutebänd (naistebänd), kus eesotsas figurerivad Mary Timony ja Carrie Brownstein. Suhteliselt lihtne muusika, kuid väga meeldejääv ja kaasahaarav.

Wild Flag - Romance


7)Danger Mouse & Danielle Luppi - Rome
Albumitäis muusikat, mis on lihtsalt ääretult ilus. Kõik lood moodustavad kokku seotud terviku. Jack White ja Norah Jonesi vokaalid sobivad samuti nagu valatult.

Danger Mouse & Danielle Luppi (feat. Norah Jones) - Black


8)Fucked Up – David Comes to Life
Hardcore punkrocki superstaarid, kes ei väsi üllatamast. Ma kujutan ette, et laivis on nad fantastilised. Loodetavasti tekib võimalus neid näha ka. Selle plaadi juures on äge see, et see on 77 minutit pikk - ei pea nii kähku uut plaati hakkama otsima.

Fucked Up - Queen Of Hearts


9)Trash Talk – Awake
Parim EP, mis ma sel aastal olen leidnud. Trash Talk on jõuline, vihane, toores. Viis lugu kestavad kokku küll alla kümne minuti, kuid need mõned minutid jätavad armi kogu eluks. Awake on tõsine maiuspala kõigile müramuusika sõpradele.

Trash Talk - Awake


10)Dum Dum Girls – Only In Dreams
Jälle üks tüdrukutebänd. Ilmselt selle topi kõige indielikum album. Segamini küll mürapopiga, kuid mitte nii äärmuslikult, et sina seda kuulata ei suuda. Väga tugeva tasemega album. Ei teagi nüüd, kas see on halb või hea, aga Dum Dum Girlsi moodi bändid toovad müramuusika maa alt välja. Only In Dreams on väga hea easy-listening. Mitu kuud on see minu playlistis figureerinud ning ei kavatse sealt niipea lahkuda.

Dum Dum Girls - Just A Creep


11)Skindred – Union Black
Maailma ainus hea reggae-metal bänd andis välja järjekordse albumi. Union Black on varasemate plaatidega võrreldes popilikum ja vähem reggae. Sellegipoolest on neil alles see „miski“. Reggae ja metal on ilmselt kaks kõige vastandlikumat muusikastiili, kuid need tüübid panevad need kokku millekski ulmeliselt heaks.

Skindred - Cut Dem


12)The Narcoleptic Dancers – Never Sleep
Minu jaoks „aasta üllataja“, „aasta soengurevolutsionäär“ ning aasta nr. 2 debüütalbum. Muusika on väga nauditav ja mõnus. Kummaline, et neid veel avastatud pole ja nendest kuskil väga ei kirjutata ega räägita. Kui ma veel lisan, et tegemist on Hollandi duoga, siis võib-olla paneb sind heakskiitvalt noogutama küll...

The Narcoleptic Dancers - Rastakraut


13)Sleigh Bells – Treats
Treats on kolmandal kohal kõige kõvem debüütalbum. Kokku on pandud plikabändi vokalist ning hardcore-punk bändi kitarrist. Vastandid ilmselgelt tõmbuvad. Sleigh Bells defineerib mürapopi mõiste paremini kui miski muu.

Sleigh Bells - Infinity Guitars



Nojah siis ...

TT-34

Millised on sinu kõige meeldejäävamad jõulud olnud? Minul olid need 2006 aasta Rohelised Jõulud ehk Creen Christmas. Vahepeal nad küll 2 aastat puhkasid, kuid sel aastal oli Eesti kõige kõvem talvine festival jälle vormis. Igastahes 2006 sain ma ühe kõvema kontsertelamuse, mida pole seniajani suutnud ükski bänd ületada. (Tegelikult Paradise Lost oli ka väga muhe ikka aasta hiljem)
TT-34 on Valgevenest pärit nu-metal bänd ning nad on uskumatult head. Ma poleks uskunud, et sealt piirkonnast üldse mingit sellist muusikat välja tuleb, aga kae kurja. Nüüdseks olen üht-teist veel leidnud. Umbestäpselt kuu pärast GC-d andsid nad välja oma esimese kauamängiva. Nüüdseks on võimalik neid ka netist kuulata. Hea küll, et ma lüürikast aru ei saa, kuid muusika on nii massiivne ja nii mõjuv, et mulle jäi esimesest kuulamisest alates meeletu emotsioon sisse. Nu-metal oma kõige paremas mõttes.
Laiv on veel parem küte. Tund aega tanksaapaga näkku tampimist ja tahaks ainult veel. Votsiis, kallid kultuurikorraldajad. Kui see bänd veel laiali pole läinud, siis keegi võiks nad meitele küll kutsuda.
Sellise loo saatel polegi vist ilus häid jõule soovida?

TT-34 - Pizdec

Robot Pirate Monkey

Palun vabandust härra Kaarel Arb, et ma selle postituse idee varastan otse sinu blogist (maailma kõige ägedama elektroonilise muusika austajad minge vaadake popop.wordpress.com). Kuulisn seda punti ja kohe olin täiesti sillas. Tegemist on siis kolme tüübiga USA-st, kes teevad elektroonilist muusikat. Hästi palju kasutatakse sämpleid ning üllatavalt palju remiksivad nad igasuguseid rokklaule. Ja funk on samuti päris teemas. Mulle tundub, et hetkel on nad veel üsna vähetuntud kollektiiv, kuid see on midagi, mis igal endast lugupidaval DJ-l võiks kuskil setis vedeleda.

Robot Pirate Monkey - Peaches

PJ Harvey

Teadupärast andis PJ Harvey sel aastal välja uue albumi Let England Shake. Igasugustelt kriitikutelt head tagasisidet saanud album saab seda ka minult. Täpsemalt öeldes on see ilmselt minu selle aasta parimate albumite topis, kui ma selle ükshetk valmis peaksin saama.
Isiklik lemmik sellelt kogumikult "Bitter Branches". Terve albumi tase on üsna ühtlane, mõningate eredamate sähvatustega.

PJ Harvey - Bitter Branches

The Sounds

The Sounds on Rootsist pärit viieliikmeline kollektiiv, kel on huvitav komme aeg-ajalt mingeid pärle pillata, kuid sellegipoolest oma laulude keskmine tase üsna madalal hoida. Pole küll oma silmaga näinud, kuid tundub, et nad on laivis päris äge bänd. Stiililt nimetaksin neid ka tantsupungiks. Võinoh, eks ta seal kusagil indie ja new-wave vahel tuigerdab.
Sel aastal andsid nad välja oma neljanda albumi, mis ei ole väga hea. Ka eelmised kaks ei olnud väga head. Küll aga kõige esimene, Living in America sisaldas omajagu väga lahedaid asju. Minu isiklik lemmik "Hit Me!" asetseb kuuenda rajana täpselt albumi keskel. Täpselt selline mõnus lihtne punk, mille järgi lava ees hüpata. Vatnii!

The Sounds - Hit Me!

Trent Reznor & Atticus Ross & Karen O

Kohekohe tuleb järjekordselt välja film Lohetätoveeringuga Tüdruk (The Girl witha the Dragon Tattoo). Mõistagi kaasneb sellega ka hunnik muusikat. Selle soundtracki autoriteks on Trent Resnor ja Atticus Ross, kes ilmselt on rohkem tuntud, kui nende kohta öelda Nine Inch Nails. Kogumik on kokku pea kolm tundi pikk ja selle ümber on käinud ikka väga pikk diskussioon, et mis sealt tuleb. Käivad kõlakad, et see võib olla nende suurim töö ning endise loominguga võrreldamatu. On ta siis võrreldamatult parem?
Avalooks on legendaarse Led Zeppelini "Immigrant Song". Ma ise olen alati olnud seisukohal, et ei ole mõtet mingit asja kaverdada, kui seda ei tehta märkimisväärselt paremini. Reznor ja Ross on loole vokalistiks võtnud Karen O (enimtuntud ansamblist Yeay Yeah Yeahs). Loole on antud hoopis uus dünaamika, hoopis uus lähenemine ning kokkuvõttes on tehtud väga omanäoline ja lahe asi. Riskin Led Zeppelini Fännidelt hambasse saamisega, kuid siiski arvan, et äsjailmunud kaver on parem. Veel parem!

Trent Reznor and Atticus Ross feat. Karen O - Immigrant Song