John Maus

Üks enammängitumaid aritste minu playlistis. Ta on USA-st pärit muusik, kelle muusikastiil on kuskil sündipopi ja Lo-Fi vahepeal. Ilmselt parim võrdlus tema kõrvale oleks Ariel Pink bändiga. Mingil perioodil tegid nad natukene ka koos muusikat ja eks mingid mõjutused ja ühised jooned jooksevad ka seetõttu läbi.
John Maus on artist, keda mõned kiidavad taevani ja mõned ei nimeta seda muusikaks. Ta lasi paar kuud tagasi välja uue albumi, mis minu arvates oli fantastiline, kuid näiteks üks ajakirja Slant kriitik tegi selle täiesti maatasa ja lõppkokkuvõttes pani albumi hindeks 0/5. Ehksiis tema ei olnud elus nii kehva asja kuulanud. Äkki on tegemist tõesti nii suure kunstiga, et ainult mõned seda mõistavad. Samas äkki ongi tegu tõelise saastaga ja see muusika meeldiine on rohkem kinni mingis kultuses?
"Time To Die" on ta esimeselt kauamängivalt albumilt pealkirjaga Songs, mis ilmus 2006. See album on fantastiline. See on niivõrd ebamaine ja ebainimlik ja müstiline asi.
Kui sulle see meeldib, siis soovitan otsida kuulamiseks sellist bändi nagu Child Pornography. Google.com annab küll 17 000 000 vastet sellele, kuid tegemist on päris huvitava related artistiga.

John Maus - Time To Die

Mondo Generator

Ei ole midagi hullu kui sa pole kunagi kuulnud Mondo Generatorist. MG ei ole kunagi olnud liiga tuntud bänd ja teab, kui suur on üldse tõenäosus, et sa sellist muusikat igapäevaselt kuulad. Küll aga võiksid olla sulle tuttavad sellised nimed nagu Kyuss ja Queens of the Stone Age, kes mõlemad on stoneri suurkujud. Üks raskem, teine kergem, aga see selleks. Varasemale blogilugejale on need nimed kindlasti tuttavad ja ka selline vana nagu Josh Homme (kirjutasin temast Them Crooked Vultures postituses). Aga miks?
Mondo Generatori loojad olid muuseas Josh Homme ja Nick Oliveri, kes mõlemad mängisid ka Kyussis ja Queens of the Stone Age-s. Mondo Generator tekkis pärast Kyussi lagunemist (nüüd on nad küll uuesti kokku tulnud ...). Sel hetkel mängisid nad mõlemad nii MG-s kui ka QOTSA-s. Juhtus aga nii, et nad said tuntumaks ja meeste egod ei kannatanud enam teineteist. Niisiis viskasid nad üksteist vastastikku bändist välja. Joshile jäi Queens of the Stone Age ja Nickile jäi Mondo Generator. Selline huvitav lugu siis.
Igastahes toodab Mondo Generator päris ägedat stonerit, mis on piisavalt omapärane (kummaline), et välja paista. Kohati punk, kohati metal, üldiselt siiski korralik stoner. "Dead Insects" on stiilinäide nende esimeselt kauamängivalt. Üks mu isiklikke lemmikuid sellelt albumilt (Cocaine Rodeo).

Mondo Generator - Dead Insects

Yes

Yes on bänd, kellel on väga lihtne nimi. Lisaks sellele tähtsalt faktile on nad ka tõelised progeroki legendid Inglismaalt. Kui mitte arvestada ühte laialiminekut ja viieaastast puhkust, siis o nad tegutsenud aastast 1968. Selle aja jooksul on samaks jäänud vaid bassimees - ülejäänud liikmed on aja jooksul vahetunud. Kusjuures nad andsid ka sellel aastal albumi välja ja üldse mitte kehva.
Nende parimad aastad jäävad aga kaugele. Täpsemalt öeldes seitsmekümnendasse ja kaheksakümnendate algusesse. Aastal 1980 rääkisid bändimehed jutte sellest, kuidas kollektiivi enam ei eksisteeri. Kuid ennäe imet - 1983 andsid nad välja oma comebackina välja oma kõige populaarsema albumi pealkirjaga 90125. Sellelt on pärit ka ende ilmselt populaarseim laul "Owner of a Lonely Heart". Raadio 3-e powerplayer - ühe korra kuulen ja ei saa enam peast välja.

Yes - Owner of a Lonely Heart

Iggy Pop

Legendaarne vana, keda võiks teada iga muusikahuviline. Esimest korda astus ta lavale juba 15 aastat enne Sex Pistolsit. Beatles alustas tegevust samal aastal - 1960. Ja poiss suudab endiselt rokkida nagu temast 3 korda nooremad ei suuda.
Härra Pop on 64-aastane ja tegutseb endiselt. Oma pika karjääri jooksul on ta välja andnud 20 albumit, neist enamus Iggy Pop nime alt, mõned koos oma kunagise (ja praeguse) bändiga The Stooges. Siinkohal tahaks ära mainida, et kahekümnest plaadist kõige kehvema produtseeris David Bowie (minu arvamus).
Minu isiklik lemmik on aga 1993 ilmunud American Ceasar, kus peal pole küll tema kõige tuntumaid lugusid, aga album tervikuna on über. "Mixin' the Colors" on väike helinäide sealt kogumikult.

Iggy Pop - Mixin' the Colors

Skindred

Saage tuttavaks - reggae-metali ainuvalitseja! Või olgu ta siis ragga-metal või nu-reggae või misiganes, teist sellist bändi maailmas ei eksisteeri. Kummaline on see, et pärast ligi 15 tegutsemisaastat ei ole tekkinud juurde bände, kes teeksid sarnast muusikat (vähemalt pole nad kohalikust kuulsusest edasi jõudnud). Last.fm pakub küll sarnasteks artistideks (hed)P.E., Insolence jne, kuid see pole siiski see. Sama asja tegi kunagi Dub War, kuid reaalselt on tegemist sama bändiga.
2002 andsid nad välja kauamängiva pealkirjaga Babylon, mis oli megahea ning 2007 järgmise - Roots Rock Riot. Hiljem on neilt veel tulnud välja kaks albumit, millest viimane käesoleva aasta keskel, mis on samuti head, kuid nad on hakanud kasutama rohkem elektroonikat ja minu arvates pole ta enam nii originaalne ja huvitav kui kümme aastat tagasi.
"Nobody" on lugu, mis minu jaoks defineerib ära mõiste reggae-metal. Lahe on see, et kellegil tuli idee panna üldse reggae ja metal kokku ning veel lahedam, et see nii hästi välja kukkus. Lugu on pärit ne esimeselt albumilt, kust leiab veel palju väärt kraami.

Skindred - Nobody

The Hives

Ilmselt see bänd väga palju tutvustamist ei vaja. Mitmete kriitikute arvates on tegemist maailma parima laivbändiga (mitmete arvates ka mitte). Kes veel ei tea, siis kutid on pärit Rootsist ja teevad "rõõmsat punki". Laulavad asjadest, mis pole koledad ja panevad akorde järjekorda nii, et need ei kõla koledalt - siiski nimetatakse asja pungiks.
"Walk Idiot Walk" on nende kolmandalt albumilt. Vist 2012 alguses on tulekul viies.

The Hives - Walk Idiot Walk

Magnetic Man

Skreamist ma kunagi ammu rääkisin. Rääkisin, et ta on megaandekas noor dubstepi DJ. Kui talle juurde lisada veel sama andekad Benga ja Artwork, siis saamegi tulemuseks Magnetic Mani.
Kolm kutti on koos aastast 2007, kuid plaadi andsid välja eelmise aasta lõpus. Plaadilt on pärit kolm suuremat hitti. "I Need Air" koos üsna vähetuntud Angela Huntega, "Perfect Stranger" koos tõusva tähe Katy B-ga ning seesamune "Getting Nowhere", millele on oma hääle loovutanud suurepärane John Legend.
Lühidalt on tegemist kuulajasõbraliku hea dubstepiga.

Magnetic Man - Getting Nowhere



Ja kurat, ma ei saa lihtsalt jätta "K Dance" lugu lisamata. See on lihtsalt nii toores ja sürr ja ebamaine. Seda asja tahaks laivis näha ...

Magnetic Man - K Dance

Sleigh Bells

See duo annab mõistele power-pop täiesti uue tähenduse. Siin on kokku saanud endine plikabändi laulja ning hardcore bändi kitarrist ning kahepeale on nad meisterdanud midagi plahvatusohtlikku. Kohutavalt jõulised trummid ning kitarrisaund, mis ähvardab kuulmise võtta. Vokaalgi pole distortionita jäetud.
See kogumik, millest jutt käib (Treats) anti välja eelmise aasta kevadel ja on Sleigh Bellsi esimene album. Kõlakad käivad, et uuel aastal on uudata uut ja mitte kehvemat.
"Treats" on albumi nimilugu ja ilmselt ehmatab paljud inimesed ära. Tegemist ei ole muusikaga nõrganärvilistele ja Power Hit Radio austajatele. Küll aga võib see sulle istuda, kui käisid Crystal Castles kontsertil Tallinnas ja sulle meeldis. Kui sa kuulad näiteks CSS-i või Oberhoferit.
Äge on ka see, et leidub fänne, kes viitsivad oma lemmikbändile selliseid videosi teha ...
Mürapopp...

Sleigh Bells - Treats

Röyksopp

Muusikat igaks meeleoluks. Need kaks norra kutti teevad tantsumuusikat, aeglast liibumismuusikat, rõõmsat hommikukohvimuusikat, kurba hamstri-surma-järel-kuulamiseks-muusikat ja palju muud. Üldiselt on tegemist elektroonilise trip-hopiga.
"Happy Up Here" on nende kolmandalt plaadilt, milleks oli 2009 ilmunud Junior. Aasta hiljem andsid nad välja Seniori, kuid Junior meeldib mulle isiklikult suts rohkem. Ma arvan, et sellepärast, et Junioril on kaks lugu, mille laulab sisse üks mu lemmikumaid naisvokaliste Fever Ray. Senior on pisut maavälisem album, Junior elektroonilisem.
Kuna kutid on elavad meist vaid üle Läänemere, siis loodetavasti ei ole kaugel see aeg, mil nad meie randa külastavad.

Röyksopp - Happy Up Here

Yo La Tengo

Yo La Tengo on USA-st pärit, hetkel kolmeliikmeline bänd, kes on juba 27 aastat teinud sellist üsna mõnusat alternatiivrokki kergete kõrvalekalletega. Mingil perioodil üheksakümnendate lõpus tegid nad fantastilist kerget mürapoppi. "Kerget" tähendab siin siis seda, et väikesed lapsed ei hakka nutma ja Pendulumi fännid võib-olla ei panegi järgmist lugu ...
"Nuclear War" tuli välja 2002 aastal samanimelise EP-na, kus peal oli neli versiooni sellest loost. Ma ei tea, kust nad sellise loo välja võlusid ja ma ei oskaks seda isegi stiililiselt liigitada kuhugi. Mingite ambient-sugemetega eksperimentaalne trip-hop? Kurat seda teab.
Seda bändi naudivad kindlasti Sonic Youthi fännid ja sellised inimesed, kes väidavad, et neile meeldib igasugune rokkmuusika, kuid täpsemalt ei tea. See bänd ongi igasugune rokkmuusika.

Yo La Tengo - Nuclear War

The Buggles

Täna on suur juubel. Käesolev postitus kannab järjekorranumbrit 100. Täna on teinegi suur juubel - nimelt möödub 30 aastat sellest, kui lasti eetrisse MTV. Tegemist on ühe ääretult tähtsa verstapostiga muusika ajaloos ja arengus. Tänases päevas pole MTV-s muusika küll enam tähtsaimal kohal, kuid tegutseb ta edukalt ja vahel lastakse laulu ka.
The Buggles on bänd, kes sai kuulsaks, sest nende muusikavideo laulule "Video Killed the Radio Star" oli esimene, mis MTV eetrisse andis. Seda nägi küll vaid mõnituhat inimest, kuid ajalugu oli tehtud.
Nad andsid välja kaks albumit, millest esimene oli fantastiliselt edukas ja teine absoluutselt mitte. Nad reaalselt elasid ära sellest ühest hitist. Kuid pole midagi öelda - see lugu on väga hea.
Video üritas raadiostaare tappa, kuid pärast kolmekümment aastat pole see tal õnnestunud. Proovi 30 aastat veel. Palju õnne juubilarile!

The Buggles - Video Killed the Radio Star