Mother Mother

Mother Mother on bänd, kellest kahjuks palju ei teata. Nad on järjekordne uuema aja indie-roki saavutus, kuid mingisuguguse viguriga, mis nad siiski minu silmis esile tõstab. Laulud kõlavad kohati nagu nad võiksid olla Franz ferdinandi avaldamata lood. Tõsi küll, pisut pehmema kõlaga, kuid kosmosele lähemal. Väga palju annab juurde naisvokaal (lisaks kahele meesvokaalile). Muusika on väga kaasahaarav. Tahaks lava ees olla ...
Dirty Town on nende esimese albumi avalugu. Nad on tegutsenud vähe - aastast 2005, mil tuli ka nende esimene album välja. Tol ajal avaldasid nad selle omal käel. Kaks aastat hiljem korjas Last Gang Records (Sama plaadifirma all tegutseb ka The New Pornographers, mida täitsa soovitan indie-muusika austajatele) nad üles ning andis plaadi uuesti välja. Tuleva aasta Kevadel tuleb neilt välja kolmas llitis pealkirjaga Eureka.
Igastahes, Mother Mother on punt, kes peaks olema sees igas endast lugu pidava indie-muusika fänni playlistis. Loodan, et kunagi jõudakse selleni.

Mother Mother - Dirty Town

Soundgarden

Spoonman on lugu, mis minu jaoks sümboliseerib maailma kõige mõnusamat rokkmuusikat. Kõik on super - kitarrikäigud, trummide rõhutamine, vokaal, mõnus bass. Loo autoriks on bändi laulja Chris Cornell, kes hiljem laulis ka Audioslave-s. Koos Audioslave-ga tegid nad Spoonmanist ka väga hea coveri, mida esitasid küll vaid laivis, kuid tasub kuulata.
Soundgarden oli üks oma aja ikoone. Minu jaoks tähendavad nad uue ajastu algust maailma rokkmuusikas. Grunge on just lõppenud ning tekivad Rage Against The Machine, Pearl Jam. Red Hot Chili Peppers on hakanud äkitselt tohutult müüma ja saavutavad oma esimese kuulsuse tipphetke.
Nad läksid 1997 laiali, kuid tulid selle aasta alguses taas kokku ning eks nüüd näis, millega kutid hakkama saavad. Kas suudavad taas niimoodi maailmakaardile tõusta.
Spoonman on pärit Soundgardeni neljandalt stoodioalbumilt (Superunknown, 1994) ning oli sellelt esimene singel. See lugu viis Soundgardeni massidesse, mainstreami.

Soundgarden - Spoonman

Animusic

Nagu nimest juba arvata võib, tähendab Animusic animeeritud muusikat. Ehksiis seda, et iga mängitav heli näidatakse mingil viisil visuaalselt. Neid videosid on kokku umbes paarkümmend ning kui ühte vaatad, siis ilmselt vaatad ka kõik ülejäänud ära. Kõik nad on erinevast stiilist ning hästi äärmuslike visuaalsete lahendustega.
Kui tavaliselt postitan ma muusikat siia muusika enda pärast, siis seekord ma tõesti panen rõhku videole ning muusika-video sümbioosile. Täiesti geniaalne.

Animusic - Pipe Dream

Skream

Skream on noor, kuid juba palju saavutanud dubste-artist Inglismaalt. Ta on alles 24, kuid juba välja andnud 2 kauamängivat plaati ning muljetavaldavad 10 EP-d, millest esimese juba 17-aastaselt. Ta kuulub ka DJ-projekti nimega Magnetic Man, mis on ilmselt paljudele elektroonilise muusika austajatele pisut rohkem tuntud.
Skream sattus kuidagi õigel ajal õiges kohas sündima. Tema tegevuse algusaeg on käesoleva kümnendi esimene pool, ning asukohaks London. Ehksiis täpselt see aeg ja koht, kust dubstep oma alguse leidis. Paljud ütlevad praegu Skreami kohta, et ta on üks dubstepi pioneere - esimesi tõsiseltvõetavaid tegelasi sel maastikul.
Eks sa kuula ja arva ise.

Skream - Rutten

Late Of The Pier

Late of The Pier on väga huvitav punt Inglismaalt. Järjekordne bänd, kelle muusikas on nii palju erinevaid varjundeid, et täpselt klassifitseerida ei oskagi. Võiks öelda, et tegemist on mingisuguse kosmosepungiga. Väga müstiline.
Aga samas väga hea. Focker on nende albumilt nimega Fantasy Black Channel. Ka see nimi ütleb palju. Plaaditäis väga erilist muusikat, mis mulle on ainult positiivse elamuse jätnud. Aga eks oma kõrv ole ikka kuningas ...
Soovitan vaadata nende muusikavideosid. Need näitavad, kui vähe on vaja millegi ägeda ja uudse tegemiseks. Võib-olla midagi huvitavat Eesti produtsentidele ja manageridele ...

Late of the Pier - Focker

Colour Haze

Stoner rock arenes üldtuntud kujul välja teadupärast 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses, kui tekkisid sellised kollektiivid nagu Fu Manchu, Kyuss, Monster Magnet jne. 90-ndate lõpus tekkisid n.-ö. "teise laine bändid". Näiteks Orange Goblin, Alabama Thunderpussy, Unida ja Colour Haze.
Kui stoneri päritolumaaks loetakse Ameerika Ühendriike ning eriti California osariiki, siis mingil imelikul põhjusel tekkis Colour Haze Saksamaal. Nad alustasid kolmemehebändina, vahepeal said uue laulja ja andsid koos temaga välja albumi "Seven", pärast mida laulja lahkus. Praegu on nad jälle kolmemehebänd. Neil on suhteliselt vähe sõnu lauludes. Eriti viimasel, omanimelisel albumil. Sügav bass, piirini lükatud jämmiv kitarr ning aeglased trummid taustaks annavad kokku väga ägeda kompoti. Autos kuulamiseks või taustaks kuulata on väga mõnus.

Colour Hace - Mountain

Nick Cave & The Bad Seeds

Nick Cave on ilmselt hetkel üks kõige koledamaid tuntud lauljaid maailmamastaabis. Aga miskipärast on tal tõeliselt vägev hääl. Ta on tõeline legend. Koos pahade seemnetega on nad tegutsenud juba aastast 1983. selle aja jooksul välja andnud 14 plaati. Kusjuures muusika ei lähe sealjuures kehvemaks. Müüginumbrite järgi võiks isegi vastupidist väita. Viimane album "Dig, Lazarus, Dig!!!" oli erinevates müügitabelites isegi kõige kõrgemal ning kriitikutelt sai väga head vastukaja.
On jäänud veel inimesi, kellele sümpatiseerib ka tema vanem looming vähemalt sama palju. Mina olen üks neist ning seepärast valisin loo I Let Love In, mis on pärit ne 1994 aasta albumilt "Let Love In". Samalt plaadilt on veel pärit sellised tuntumad lood nagu Loverman ja Red Right Hand.

Nick Cave and The Bad Seeds - I Let Love In