Jim Noir

Jim Noir (sünnijärgse nimega Allan Roberts) on üks noor kutt Inglismaalt, kes elab muretut elu. Seda küll vaid muusika järgi otsustades. Tegelikult on ta enda kuue tegutsemisaasta jooksul välja andnud juba kolm albumit ja tundub, et ta on päris nõutud mees. Muretust elust asi kaugel.
Jim Noir teeb sellist hästi mõnusat ja tšilli indiepoppi. Esimene album tuli välja juba 2005 lõpus ning nüüd viimane eelmise aasta lõpus.
"My Patch" on ilmselt ta kõige tuntum lugu. Esimese albumi avalugu. Väikeseks vihjeks ütlen, et mulle väga meeldib. Lugu tõestab, et ei lähe vaja palju lüürikat, et anda palju sisu edasi.

Jim Noir - My Patch

LCD Soundsystem

Tegemist on USA-st pärit dance-punk kollektiiviga, kes tantsitas ja hullutas kümme aastat miljoneid kuulajaid üle maailma nind andis nüüd kaks nädalat tagasi oma lahkumiskontserti. Kümne tegutsemisaasta jooksul andsid nad välja kolm kauamägivat, 19 singlit ning lisaks veel lugusid erinevate kogumike peal.
LCD Soundsystemi keskne kuju James Murphy ütles laiali minekuks kaks põhjust. Esiteks hakaksid erinevad firmad nende muusika pealt meeletuid summasi korjama - raha tõsteti muusikast ja meelelahutusest ettepoole. Üllas või mis ... Teise põhjusena ütles ta, et tal pole sellele bändile enam palju pakkuda. Parimad lood on juba ära tehtud ja aeg on edaasi liikuda. LCD Soundsystem lahkus, kui oli veel tipus. Nende muusika on aga veel kaua alles.
"I Can Change" on nende kõige uuemalt albumilt This Is Happening teine singel. Järjekordselt on tegemist hea albumiga ning ka kriitikutelt väga häid revjuusid saanud (selliseid albumeid olen üllatavalt palju postitanud...)

LCD Soundsystem - I Can Change

Adam Freeland

Adam Freeland oli üks esimesi elektroonilist muusikat tegevat artiste, kelle ma avastasin. Tont teab, mis selle stiili nimetus täpselt on - nende sadade variantide seast nimetagem seda siis lihtsuse mõttes näiteks "electro-house" Aasta oli siis veel 2005 ...
Nüüd olen mina palju vanemaks saanud ja tema ka. Kui aus olla, siis muusika väga palju paremaks pole läinud. Kas viga on temas või olen mina liiga nõudlikuks muutunud - ei tea. Igastahes andis ta 2003 aastal välja suurepärase kauamängiva pealkirjaga Now & Them. Mitmesse loosse on peidetud igasuguseid sotsiaalseid sõnumeid. Eriti tarbimisühiskonna ja kapitalismi vastu ning eriti albumi avaloos "We want Your Soul". Väga palju kasutab ta igasuguseid sämpleid ja teeb koostööd erinevate muusikutega. Edukalt.
Nüüd kaks aastata tagasi andis ta välja oma hetkel viimase albumi, mis kahjuks nii hea ei olnud. Võib-olla pole ma lihtsalt ei oska asja hinnata, kuid minu jaoks see uus muusika on natukene igav. Üldse mitte nii uudne, kui Now & Them. Kui arvad teisiti, siis ütle mulle ka.

Adam Freeland - We Want Your Soul

Nine Inch Nails

Legendaarsed industriaalroki suurkujud, kes lahutavad me meelt juba aastast 1988 ning nende (õigemini tema) hoog ei näi veel niipea raugevat. Trent Reznor on see mees, kes on selle bändi alustanud, üles ehitanud ja nüüd magusaid vilju nopib. Koos temaga käib tuuritamas ja salvestamas väga palju väga erinevaid tuntud muusikuid A Perfect Circle kitarristist Marilyn Mansoni sündimängijani.
NIN sai tuntuks juba esimese albumiga Pretty Hate Machine. Julgen väita, et see on bänd, kes on ainult häid albumeid välja andnud. Ilmselt minu lemmik With Teeth tuli välja 2005 ning "Everyday is Exactly The Same" ongi väike stiilinäide sellelt.
Kõlakad käivad, et 2011 lõpus või 2012 alguses on NIN-lt uut materjali oodata. Seniks aga soovitan kuulata nende vana kraami või Trent Reznori uuemat projekti nimega How To Destroy Angels. Värskelt eelmise aasta juunis andsid välja EP ja praegu töötavad uue kallal.

Nine Inch Nails - Everyday Is Exactly The Same

LCMDF

LCMDF (Le Corps Mince de Françoise) on ilmselt parim asi, mis viimastel aastatel Soome popmuusikas juhtunud on. Tegutsenud on nad küll juba 4 aastat ning selle aja jooksul on nad välja andnud päris palju singleid ja promoplaate, kuid kauamängivani jõudsid nad alles selle aasta veebruaris. Täpsemalt öeldes tuli Love & Nature välja 23 veebruaril.
Tegemist on elektropop-duoga, kes veel mõni aeg tagasi oli trio. Alles on jäänud kaks õde Emma ja Mia Kemppainen. Nad teevad sellist väga lihtsat ja meeldejäävat poppi, kuid mingi kiiksuga. Tänu kiiksu varieerumisele on igas loos midagi uut ja ägedat. Mõned kriitikud on juba nimetanud seda albumit käesoleva aasta parimaks.
Ajakirjale Dazed Digital antud intervjuus vastasid nad küsimusele "mis te edasi teete?", et kui neil aega on, siis nad reisivad päikesele ja hakkavad uut albumit kirjutama. Edu neile.

LCMDF - Gandhi

The Flaming Lips

The Flaming Lips on väga huvitava käekäiguga bänd. Nad alustasid tegutsemist aastal 1983 ning siis nad viljelesid veel suhteliselt toorest punkrokki. Läks mööda kümmekond aastat ning nad hakkasid katsetama uusi asju ning stiiliks oli tol ajal pigem eksperimentaalrokk või psühhedeeliline rokk nagu armastatakse öelda. Läks veel suts aega mööda ning rokist sai pop. Kuid tegemist ei olnud tavalise popiga. Sisse tooti omajagu elektroonikat ning laulud muutusid rahulikumaks ja sügavamaks. Ise nimetasid stiili unistavaks popiks (dream pop). Vanad mõjutused jäid teatud määral siiski sisse. Praegu on nad justkui leidnud kuldse kesktee ja teevad sellist psühhedeelilis-unistavat eksperimentaalpoprokki. Loodan, et mind sellise termini pärast nüüd maha ei lööda.
Seda bändi postitan ma eelkõige, et promoda nende 2002 aastal ilmunud plaati pealkirjaga Yoshimi Battles the Pink Robots. Tegemist on siis albumiga ne dream pop perioodist. See on tõeline hea tuju muusika. Niivõrd rahulik, rõõmus ja ilus. Tegemist on ühe mu lemmikplaadiga. Mu isiklikus top 50-s oleks ta kindlasti kuskil eesotsas Iggi Popi, Radioheadi ja The Brian Jonestown Massacrega konkureerimas.
Ja kuna mulle endale see album nii väga meeldib, siis panen üles 2 lugu sellelt. Albumi avalugu Fight Test ning kolmas lugu Yoshimi Battles the Pink Robots Part 1. Mõlemad on singlid sellelt plaadilt. Kokku on seal 11 lugu, mis on tegelikult kõik väga hea ja ühtlase tasemega.
Enjoy!

The Flaming Lips - Fight Test




The Flaming Lips - Yoshimi Battles the Pink Robots part 1

Panda Bear

Kui sulle nimi Panda Bear midagi ei ütle, siis loodetavasti oled vähemalt kuulnud nime Animal Collective. Kui ei, siis ole paljust ilma jäänud. Panda Bear on Animal Collective liikme Noah Lennoxi esinejanimi ja sooloprojekt. Ta teeb sellist huvitavat muusikat. Kokku on selline indimõjutustega kompott elektroonikast, ambientist, popist ja kes teab, millest veel.
Panda Beari uus ja järjekorras neljas album pealkirjaga Tomboy tuleb välja 5 päeva pärast 12. aprillil. Neid lugusid on juba võimalik netist kuulata ning mulje on hea. Minu jaoks on see meeldivam kuulata kui hiljutist Animal Collective. Ta ei hakka niimoodi pähe, lood on mõnusa rütmiga ja üsna arusaadavad ja mõnusad. Psühhedeeliat on palju, kuid nagu ma mainisin, ei hakka see ajulaineid liialt mõjutama.
Surfer's Hymn plaadil neljas rada. Hiljuti (28. märts) tuli see ka singlina välja. Tegemist siis neljanda ja viimase singliga sellelt plaadilt. Tegemist ka minu lemmikuga sealt. Panda Bear kasutab seal merelaineid rütmiinstrumendina. Väga muhe!

Panda Bear - Surfer's Hymn

Maria Minerva

Veel mõni kuu tagasi oli vähe inimesi, kes Maria Minervast üldse midagi teadsid. Nüüd hiljuti andis ta välja vinüüli Noble Savage ja kassetil Tallinn at Dawn. Pärast seda kirjutasid temast kõik suuremad Eesti lehed ja teda võis leida ka mõnes kõvemas väljamaa väljaandeski (Dazed Digital).
Ma ise avastasin Maria Minerva mõned kuud tagasi foorumites kolades ning nüüdseks olen lo-fi muusikast täielikus sõltuvuses. Mul on väga hea meel, et ta nüüd sellise pauguga välja ilmus. Eesti muusikamaastikule on Maria Minerva väga värskendav ja äge nähtus.
A Little Lonely on pärit Noble Savage-lt ning see on suurepärane. Tallinn at Dawn kasseti tiraaž oli kahjuks väga väike, kuid inimesed, kes selle kätte said on tõenäoliselt üliõnnelikud. See on tõeliselt hea.

Maria Minerva - A Little Lonely