Rollins Band

Rollins Band oli Tegev kaheksakümnendate lõpust kuni uueaastatuhande esimese kümnendi keskpaigani. Lauljaks on väga võimsa häälega Henry Rollins, kes on ilmselt pisut rohkem tuntud legendaarsest punkkollektiivist Black Flag.
Teevad päris lahedat segu stonerist ja punkrokist. Väga nauditav punt.
Going Out Strange on 2001 aasta plaadilt Nice, mis minu arvates on üks parimaid. Analoogse muusika austajatele soovitan jällegi.

Rollins Band - Going Out Strange

Chris Garneau

Ma avstasin selle loo puhtjuhuslikult vahetult pärast selle avaldamist, kuid unustasin ära kuni praeguseni. Tänu sotsiaalmeediale (loe:facebook) taasavastasin selle loo.
See on kuidagi nii mõnus, poolrõõmus, poolkurb. Jällegi hästi minimalistlikult tehtud, kuid päris efektne. Kõlab tõepoolest nagu vanad arvutimängud eesotsas Legend of Zeldaga. Päris lahe video on samuti asjale tehtud. Koos muusikaga kokku moodustab sellise mõnusa muinasjutu.
Kusjuures tervel sellel albumil (El Radio) pole viga midagi. täitsa okei kuulamine.

Chris Garneau Fireflies

Architecture In Helsinki

Miks peaks keegi tahtma oma bändi nimeks panna Architecture In Helsinki? Ja veel enam, miks peaks tahtma seda teha keegi Austraalias?
Ma olen varemgi kirjutanud siin, et Austraaliast tuleb aeg-ajalt imeasju välja. Vot nemad on jällegi üks selliseid asju. Tegelikult nad teevad ju samamoodi indiet nagu me oleme harjunud seda ikka kuulma, aga see on siiski kuidagi hoopis teistmoodi indie.
That Beep on singel nende viimaselt plaadilt Vision Revision. Kahjuks ma ei teagi, kas see on juba välja tulnud või ei. Algselt pidi tulema 31 detsember 2009, aga veel mõni kuu tagasi polnud midagi teada. Kui see on promotrikk, siis minu peal töötab - juba tahan.

Architecture In Helsinki - That Beep

Mutemath

Mutemath on midagi Muse armastajatele. Ilmselt suht kõik, kellele Muse meeldi, meeldib ka Mutemath. Mutemath on suhteliselt leebe ja rahulik, kuid siiski alternatiivrokk. Nagu ka Muse-s on domineerivaks instrumendiks bass, tähtsal kohal klaver/sünt ning suhteliselt hea ja erilise häälega vokalist. Vahe ongi selles, et Mutemath pole nii rokilik ja minu arvates on see hea. Nad on omanäolised.
Backfire on kolmas singel nende teiselt plaadilt - eelmisel aastal ilmunud Armistice. Nende muusikas kuidagi singlipotentsiaaliga lood eristuvad selgelt teistest. Kui sa kuulad terve plaadi läbi, siis sa ilmselt oskad öelda, millised olid teised 2 singlit. Samas see tõesta, et hea lugu ja populaarne lugu ei tähenda üht ja sama. Midagi tõeliselt halba sellelt albumilt mina ei leidnud. Tõeliselt head aga küll ...

Mutemath - Backfire

The Dresden Dolls

Kahemehebände on tekkinud nagu muda - The White Stripes, Blood Red Shoes, The lack Keys jnejne. Dresden Dolls on eriline selle poolest, et kui tavaliselt on instrumentideks kitarr ja trummid, siis neil on kiterri asemel klaver. Amanda Palmer on ka hästi laheda häälega lauljanna.
Nad on välja andnud praeguseks 2 plaati 2003 ja 2006 aastatel. Nende omanimeline alum 2003 aastal jäi minu jaoks pisut lahjaks. Puudus selline massiivsus ja jõud, kuid Yes, Virginia...-le on see tekkinud ning terve album on äärmiselt nauditav.
Tegemist ei ole klubimuusikaga, tšillimismuusikaga, liftimuusikaga, raadiomuusikaga. Mina kuulan seda niisama taustaks, kuid ega see sellekski kõige paremini ei sobi. Kujutan ette, et nad on ideaalsed laivis vaadata mõnes väiksemas ja intiimsemas kontsertpaigas. Nüüd on see kusjuures jälle võimalik - nimelt, nad läksid 2008 aastal laiali, kuid lubasid, et koguvad hoogu ja tulevad taas kokku. Nüüd äsja, 2 kuud tagasi, teatasid nad avalikult, et tegutsevad taas. Kuulda on ka kõlakaid, et järgmisel aastal tegeldakse vaikselt ka uue plaadi jaoks materjali kokku panemisega. Jään huviga ootama.
Dear Jenny on viimaselt plaadilt ning hea näide tõeliselt dünaamilisest ja jõulisest laulust niivõrd väheste vahenditega.

The Dresden Dolls - Dear Jenny

Massive Attack

Kas sa Massive Attacki uut plaati oled kuulnud? Ei ole? Kuula siis ...

Massive Attack - Atlas Air

Whale

Whale jättis minul karbi lahti, kui ma esimest korda neid kuulsin. Nii pulli asja kuuleb harva. Nad on kollektiiv, mis koosneb modellist, komöödianäitlejast, disainerist ja paarist muusikust. Kogu kompott on aga hästi originaalne ja lahe. See on muusika, mida professionaalsed muusikud kunagi ei teeks. Aga nad teevad (tegelikult tegid) seda väga hästi.
Nad alustasid tegevust 1993 ning esimese plaadi "We Care" andsid välja 1995. Lausa Virgini alt. 1998 andsit teise ja viimase albumi "All Disko Dance Must End In Broken Bones". Pärast seda nad 10 aastat vaid esinesid. Natukene tuli ka uut materjali, kuid helikettale seda ei vormistatud.
Pay For Me on esimeselt plaadilt ning see terve kogumik on ihtsalt puhas kuld. Seniajani olen kuulates vaimustuses. Teine plaat kahjuks nii hea ei olnud, kuigi on ka pärleid. Võib-olla nad hakkasid liialt professionaalseteks muusikuteks?
Whale muusikavideod on täiesti väärtus omaette. Samuti hästi originaalsed, vaimukad ja mida kõike veel.

Whale - Pay For Me

Xavier Rudd

Meeldib mulle leida ja otsida uut muusikat. Youtube jätab tihti ainult esimese variandi. Avalehel ta soovitab lugusid vastavalt sellele, mida ma olen varem kuulnud. Suur osa sellest ongi see, mida ma pidevalt kuulan, osa on saast ja osa on uus ja huvitav. Xavier Rudd ongi üks selline leid, mida mulle pakuti. Hea lihtne variant.
Hr. Rudd on noor laulja, multiinstrumentalist, korralik pereisa ja austraallane ... Mingi värk on, et Austraalias on muusikute piirid kuidagi hoopis teised, mis Euroopas ja USA-s. Sealt tuleb puhast kulda või täiesti arusaamatut muusikat. Sealjuures üks ei välista teist. Näiteid: Men At Work, Savage Garden, The Ting Tings ...
Xavier Rudd laulab, mängib kitarri, suupilli, didgeridood, bändžot ning inglisekeelse nimetusega instrumenti "lap steel guitar", mis on ka selles loos põhiinstrument.
Üldiselt ta teeb sellist rahulikku tiksumismuusikat bluesimõjutustega. Tõenäoliselt kontserti ei ole just megahuvitav vaadata, kuid niisama taustaks kuulata on ülimõnus.
Muuseas, talle anti 2007 aastal kõige seksikama taimetoitlasest kuulsuse auhind.

Xavier Rudd - The Letter

DND

Eesti kutid teevad suurbritannias suuri tegusid. Praeguseks umbes 7 astat tegutsenud punt on kohe-kohe välja andmas uut albumit nimega A Birthday. See peaks olema kolmas kui kaasa aravata eelmisel aastal ilmunud 4 venekeelse looga EP. Niipalju kui ma kuulnud olen, on üsna hea asi tulemas. Väärib ootamist.
Lahe on see, et meie "omad kutid" teevad välismaal muusikat ja heal tasemel ning neid tõesti kuulatakse palju. Kahju on see, et tagasi kodumaale satuvad nad harva. Aasta tagasi vist käisid ja andsid mõne laivi. Kes nägid, said elamuse. Kes mitte, need ei oska midagi arvata. Järgmist mine vaatama!

Dead Next Door (DND) - Twenty Seven

Mr. Bungle

Mr. Bungle on eksperimentaalprojekt, mille ma avastasin mõni hetk tagasi. Ma ei tea, kus ma olen elanud, kuid selle pundiga pole omateada kunagi kokku puutunud.
Tuleb välja, et tegemist on täitsa hea asjaga. Samas on vähe halbu asju, kuhu Mike Patton (Faith No More, Tomahawk jpt) oma käe külge on pannud.
Mr. Bungle on meeldivalt romantiline, rahulik, hõljuv. Ei ole küll päris selline muusika, mida romantilisel õhtul küünla ja veiniga taustaks kuulata, kuid ega palju puudu ka ei jää. Enamik bändi liikmeid ongi ju muus elus tegelt rokkarid. märksõnags on ka avangard...

Mr.Bungle - Vanity Fair

Monster Magnet

Monster Magnet, Fu Manchu, Clutch, Unida ja veel paar punti on viimased ligi 20 aastat (ehk suhtkoht selle stiili tekkest peale) absoluutselt valitsenud maailma stoner-rock muusikamaastikku. Monster Magnet on neist vast kõige mitmekülgsem. Seega ka kõige enam antud stiili äärmuste vahel pendeldav. Võta siis näpust, on see hea või halb.
Monster Magnetil esindab kõike, mida üks stoner endas kujutama peaks. Kärisev madalapoolne vokaal, fussid ja flangerid kitarril, sügavad ja rasked kitarririffid, üsna laisa kõlaga trummikäigud. Laivis jätab väga võimsa elamuse. Kui sul tekib võimalus mõnda stonerimaailma suurt nime kuulama minna, kuid ise oled rohkem DJ Tiesto austaja, siis ole musi ja mine hari end siiski.

Zodiac Lung on nende esimese ametliku plaadi pealt Spine of God (1991). Spine Of God oli üks esimesi täispikki stoner-üllitisi üldse. Selle kohta on öeldud, et see on metal inimestele, kes metalit vihkavad. Võib-olla tõesti, sest kui mina olin noorem, siis ka minu silmis metal tähendas räiget keevitamist, kardaani ning vokaali, millest ei saa sõnagi aru... Noo, see ei ole see, kuid ka see on metal. Spine Of God pani maha väga kõva märgi. Paljud bändid teevad paar head lugu ning mingil põhjusel ei suuda hiljem enam sama head asja teha. Monster Magnet on õnneks suutnud oma taset hoida ja parandada. Zodiac Lung on plaadilt üks rahulikumaid lugusid, kuid koos teise looga (vt allpool) annab väga hea ettekujutluse.

Monster Magnet - Zodiac Lung



Blow Your Mind on Monster Magneti eelviimaselt plaadilt 4-Way Diablo (2007). Nende viimane plaat tuli välja 6 päeva tagasi ehk 27.10.2010 ning kahjuks pole ma veel jõudnud sellesse süveneda. Selle looga tahan näidata, et kui mööda on läinud 16 aastat ning välja antud 7 albumit on nad endiselt suutnud oma juurtele kindlaks jääda ning seda ma austan väga. Erinevad kommentaarid vädavad küll, et 4-Way Diablo on muudetud "raadiosõbralikumaks" kui varasemad üllitised, kuid minu silmis on lihtsalt kuulajad muutunud muusikavallas haritumaks ning erinevat muusikat, k-a stonerit, kuulatakse rohkem. Ka rokiraadioid on juurde tekkinud nagu seeni pärast sadu. Muusika on endiselt sama hea kui pea 2 dekaadi tagasi.

Monster Magnet - Blow Your Mind

The Toy Dolls

The Toy Dolls on üks bände, kes pani mind üldse punki kuulama. Tegemist on suhteliselt klassikalise pungiga. Väga lahedad tegelased mängivad ning asja võetakse 100% huumoriga. Pungile kohaselt nad löövad lihtsusega ja show-ga. Soovitan vaadata ka nende live-materjale. Kusjuures nad on käinud ka Eestis esinemas - 93 aasta Rock Summeril.
Lahe on see, et kutid on tegutsenud juba üle 30 aasta. Selle aja jooksul on bändi koosseis vahetunud ligi 25 korda (kusjuures neil on olnud uskumatult 13 erinevat trummarit). Välja on nad andnud 15 plaati ning tuuritavad ja esinevad nad seniajani. Ainus liige, kes on bändi jäänud algusajast peale on vokalist/kitarrist Olga (esinejanimega).
Aastate jooksul on nad kaverdanud väga palju erinevaid lugusid tehes neist punkversioonid ja pisut humoorikamad. A Lazy Sunday Afternoon (ansambli Small Faces repertuaarist) on 1995 ilmunud plaadilt "Orcastrated", mis on minu silmis võib-olla nende parim plaat. Tasub kuulata.

The Toy Dolls - A Lazy Sunday Afternoon