Nagu on moes teha igal kriitikul aasta lõpus oma parima muusika top ei saa ka mina kehvem olla. Klassikalise kümne parima asemel toon välja kuraditosina koos mõne parema palaga albumilt, et te ikka maitse suhu saaksite.
Trummipõrin ...
1)Deerhoof - Deerhoof vs Evil
Lihtsalt niivõrd omapärane, isikupärane ja hea muusika. Igas loos on nüansse, mis mul ihukarvad püsti tõstavad. Ühtegi kehva rada minu kõrv tuvastada ei suuda. Tegemist on 33 minutit kestva ekskursiooniga paradiisis.
Deerhoof - Secret Mobilization
2)PJ Harvey – Let England Shake
Suurepärane album suurepäraselt artistilt. Iga loo võiks välja anda singlina ning ma ostaksin need kõik. Lood moodustavad tugeva terviku. Võrreldes varasema loominguga on see album raadiosõbralikum.
PJ Harvey - Bitter Branches
3)Little Dragon – Ritual Union
Kui saaksin välja anda aasta popalbumi tiitli, siis Little Dragon võtaks selle ilma igasuguse küsimuseta. Väga ilus sündipop Rootsist. Natuke soul, natuke elektroonika, natuke rokk – kokku fantastiline pop.
Little Dragon - Shuffle A Dream
4)Radio Moscow - The Great Escape of Leslie Magnafuzz
Radio Moscow on olnud üks mu lemmikuid alates ajast, mil neil esimene album välja tuli. Stiililt on nad üsna sarnased The Black Keys-ga, kuid nende muusika on märksa toorem, massiivsem, kaasahaaravam. Huvitava nimega The Great Escape of Leslie Magnafuzz on blues-rock selle mõiste kõige paremas tähenduses.
Radio Moscow - I Don't Need Nobody
5)Puscifer – Conditions of My Parole
Mingil kummalisel põhjusel on kõik, millega Maynard James Keenan seotud on, puhas kuld. Teadupärast on kuld kallis, kuid mitte kõige kallim asi, mida osta saab – päris tabeli esimest kohta ta ka ei saanud. Siiski on Conditions of My Parole kaugelt parem kõikidest selle stiili albumitest sel aastal.
Puscifer - Conditions Of My Parole
6)Wild Flag – Wild Flag
Wild Flag oli selle aasta parim debüütalbum. Neljaliikmeline tüdrukutebänd (naistebänd), kus eesotsas figurerivad Mary Timony ja Carrie Brownstein. Suhteliselt lihtne muusika, kuid väga meeldejääv ja kaasahaarav.
Wild Flag - Romance
7)Danger Mouse & Danielle Luppi - Rome
Albumitäis muusikat, mis on lihtsalt ääretult ilus. Kõik lood moodustavad kokku seotud terviku. Jack White ja Norah Jonesi vokaalid sobivad samuti nagu valatult.
Danger Mouse & Danielle Luppi (feat. Norah Jones) - Black
8)Fucked Up – David Comes to Life
Hardcore punkrocki superstaarid, kes ei väsi üllatamast. Ma kujutan ette, et laivis on nad fantastilised. Loodetavasti tekib võimalus neid näha ka. Selle plaadi juures on äge see, et see on 77 minutit pikk - ei pea nii kähku uut plaati hakkama otsima.
Fucked Up - Queen Of Hearts
9)Trash Talk – Awake
Parim EP, mis ma sel aastal olen leidnud. Trash Talk on jõuline, vihane, toores. Viis lugu kestavad kokku küll alla kümne minuti, kuid need mõned minutid jätavad armi kogu eluks. Awake on tõsine maiuspala kõigile müramuusika sõpradele.
Trash Talk - Awake
10)Dum Dum Girls – Only In Dreams
Jälle üks tüdrukutebänd. Ilmselt selle topi kõige indielikum album. Segamini küll mürapopiga, kuid mitte nii äärmuslikult, et sina seda kuulata ei suuda. Väga tugeva tasemega album. Ei teagi nüüd, kas see on halb või hea, aga Dum Dum Girlsi moodi bändid toovad müramuusika maa alt välja. Only In Dreams on väga hea easy-listening. Mitu kuud on see minu playlistis figureerinud ning ei kavatse sealt niipea lahkuda.
Dum Dum Girls - Just A Creep
11)Skindred – Union Black
Maailma ainus hea reggae-metal bänd andis välja järjekordse albumi. Union Black on varasemate plaatidega võrreldes popilikum ja vähem reggae. Sellegipoolest on neil alles see „miski“. Reggae ja metal on ilmselt kaks kõige vastandlikumat muusikastiili, kuid need tüübid panevad need kokku millekski ulmeliselt heaks.
Skindred - Cut Dem
12)The Narcoleptic Dancers – Never Sleep
Minu jaoks „aasta üllataja“, „aasta soengurevolutsionäär“ ning aasta nr. 2 debüütalbum. Muusika on väga nauditav ja mõnus. Kummaline, et neid veel avastatud pole ja nendest kuskil väga ei kirjutata ega räägita. Kui ma veel lisan, et tegemist on Hollandi duoga, siis võib-olla paneb sind heakskiitvalt noogutama küll...
The Narcoleptic Dancers - Rastakraut
13)Sleigh Bells – Treats
Treats on kolmandal kohal kõige kõvem debüütalbum. Kokku on pandud plikabändi vokalist ning hardcore-punk bändi kitarrist. Vastandid ilmselgelt tõmbuvad. Sleigh Bells defineerib mürapopi mõiste paremini kui miski muu.
Sleigh Bells - Infinity Guitars
Nojah siis ...
Wednesday, December 28, 2011
Saturday, December 24, 2011
TT-34
Millised on sinu kõige meeldejäävamad jõulud olnud? Minul olid need 2006 aasta Rohelised Jõulud ehk Creen Christmas. Vahepeal nad küll 2 aastat puhkasid, kuid sel aastal oli Eesti kõige kõvem talvine festival jälle vormis. Igastahes 2006 sain ma ühe kõvema kontsertelamuse, mida pole seniajani suutnud ükski bänd ületada. (Tegelikult Paradise Lost oli ka väga muhe ikka aasta hiljem)
TT-34 on Valgevenest pärit nu-metal bänd ning nad on uskumatult head. Ma poleks uskunud, et sealt piirkonnast üldse mingit sellist muusikat välja tuleb, aga kae kurja. Nüüdseks olen üht-teist veel leidnud. Umbestäpselt kuu pärast GC-d andsid nad välja oma esimese kauamängiva. Nüüdseks on võimalik neid ka netist kuulata. Hea küll, et ma lüürikast aru ei saa, kuid muusika on nii massiivne ja nii mõjuv, et mulle jäi esimesest kuulamisest alates meeletu emotsioon sisse. Nu-metal oma kõige paremas mõttes.
Laiv on veel parem küte. Tund aega tanksaapaga näkku tampimist ja tahaks ainult veel. Votsiis, kallid kultuurikorraldajad. Kui see bänd veel laiali pole läinud, siis keegi võiks nad meitele küll kutsuda.
Sellise loo saatel polegi vist ilus häid jõule soovida?
TT-34 - Pizdec
TT-34 on Valgevenest pärit nu-metal bänd ning nad on uskumatult head. Ma poleks uskunud, et sealt piirkonnast üldse mingit sellist muusikat välja tuleb, aga kae kurja. Nüüdseks olen üht-teist veel leidnud. Umbestäpselt kuu pärast GC-d andsid nad välja oma esimese kauamängiva. Nüüdseks on võimalik neid ka netist kuulata. Hea küll, et ma lüürikast aru ei saa, kuid muusika on nii massiivne ja nii mõjuv, et mulle jäi esimesest kuulamisest alates meeletu emotsioon sisse. Nu-metal oma kõige paremas mõttes.
Laiv on veel parem küte. Tund aega tanksaapaga näkku tampimist ja tahaks ainult veel. Votsiis, kallid kultuurikorraldajad. Kui see bänd veel laiali pole läinud, siis keegi võiks nad meitele küll kutsuda.
Sellise loo saatel polegi vist ilus häid jõule soovida?
TT-34 - Pizdec
Friday, December 23, 2011
Robot Pirate Monkey
Palun vabandust härra Kaarel Arb, et ma selle postituse idee varastan otse sinu blogist (maailma kõige ägedama elektroonilise muusika austajad minge vaadake popop.wordpress.com). Kuulisn seda punti ja kohe olin täiesti sillas. Tegemist on siis kolme tüübiga USA-st, kes teevad elektroonilist muusikat. Hästi palju kasutatakse sämpleid ning üllatavalt palju remiksivad nad igasuguseid rokklaule. Ja funk on samuti päris teemas. Mulle tundub, et hetkel on nad veel üsna vähetuntud kollektiiv, kuid see on midagi, mis igal endast lugupidaval DJ-l võiks kuskil setis vedeleda.
Robot Pirate Monkey - Peaches
Robot Pirate Monkey - Peaches
Wednesday, December 21, 2011
PJ Harvey
Teadupärast andis PJ Harvey sel aastal välja uue albumi Let England Shake. Igasugustelt kriitikutelt head tagasisidet saanud album saab seda ka minult. Täpsemalt öeldes on see ilmselt minu selle aasta parimate albumite topis, kui ma selle ükshetk valmis peaksin saama.
Isiklik lemmik sellelt kogumikult "Bitter Branches". Terve albumi tase on üsna ühtlane, mõningate eredamate sähvatustega.
PJ Harvey - Bitter Branches
Isiklik lemmik sellelt kogumikult "Bitter Branches". Terve albumi tase on üsna ühtlane, mõningate eredamate sähvatustega.
PJ Harvey - Bitter Branches
Tuesday, December 13, 2011
The Sounds
The Sounds on Rootsist pärit viieliikmeline kollektiiv, kel on huvitav komme aeg-ajalt mingeid pärle pillata, kuid sellegipoolest oma laulude keskmine tase üsna madalal hoida. Pole küll oma silmaga näinud, kuid tundub, et nad on laivis päris äge bänd. Stiililt nimetaksin neid ka tantsupungiks. Võinoh, eks ta seal kusagil indie ja new-wave vahel tuigerdab.
Sel aastal andsid nad välja oma neljanda albumi, mis ei ole väga hea. Ka eelmised kaks ei olnud väga head. Küll aga kõige esimene, Living in America sisaldas omajagu väga lahedaid asju. Minu isiklik lemmik "Hit Me!" asetseb kuuenda rajana täpselt albumi keskel. Täpselt selline mõnus lihtne punk, mille järgi lava ees hüpata. Vatnii!
The Sounds - Hit Me!
Sel aastal andsid nad välja oma neljanda albumi, mis ei ole väga hea. Ka eelmised kaks ei olnud väga head. Küll aga kõige esimene, Living in America sisaldas omajagu väga lahedaid asju. Minu isiklik lemmik "Hit Me!" asetseb kuuenda rajana täpselt albumi keskel. Täpselt selline mõnus lihtne punk, mille järgi lava ees hüpata. Vatnii!
The Sounds - Hit Me!
Saturday, December 10, 2011
Trent Reznor & Atticus Ross & Karen O
Kohekohe tuleb järjekordselt välja film Lohetätoveeringuga Tüdruk (The Girl witha the Dragon Tattoo). Mõistagi kaasneb sellega ka hunnik muusikat. Selle soundtracki autoriteks on Trent Resnor ja Atticus Ross, kes ilmselt on rohkem tuntud, kui nende kohta öelda Nine Inch Nails. Kogumik on kokku pea kolm tundi pikk ja selle ümber on käinud ikka väga pikk diskussioon, et mis sealt tuleb. Käivad kõlakad, et see võib olla nende suurim töö ning endise loominguga võrreldamatu. On ta siis võrreldamatult parem?
Avalooks on legendaarse Led Zeppelini "Immigrant Song". Ma ise olen alati olnud seisukohal, et ei ole mõtet mingit asja kaverdada, kui seda ei tehta märkimisväärselt paremini. Reznor ja Ross on loole vokalistiks võtnud Karen O (enimtuntud ansamblist Yeay Yeah Yeahs). Loole on antud hoopis uus dünaamika, hoopis uus lähenemine ning kokkuvõttes on tehtud väga omanäoline ja lahe asi. Riskin Led Zeppelini Fännidelt hambasse saamisega, kuid siiski arvan, et äsjailmunud kaver on parem. Veel parem!
Trent Reznor and Atticus Ross feat. Karen O - Immigrant Song
Avalooks on legendaarse Led Zeppelini "Immigrant Song". Ma ise olen alati olnud seisukohal, et ei ole mõtet mingit asja kaverdada, kui seda ei tehta märkimisväärselt paremini. Reznor ja Ross on loole vokalistiks võtnud Karen O (enimtuntud ansamblist Yeay Yeah Yeahs). Loole on antud hoopis uus dünaamika, hoopis uus lähenemine ning kokkuvõttes on tehtud väga omanäoline ja lahe asi. Riskin Led Zeppelini Fännidelt hambasse saamisega, kuid siiski arvan, et äsjailmunud kaver on parem. Veel parem!
Trent Reznor and Atticus Ross feat. Karen O - Immigrant Song
Sunday, November 27, 2011
The Breeders
Aeg-ajalt surfan youtubes ringi ja panen mingitele lugudele like. Täna avastasin, et "Cannonball" on üks selliseid olnud. Tuleb välja, et nende frontman on Pixies bassinaine ja nad tegutsevad juba kahekümne neljandat aastat.
Selle teadmisega siis jätangi ...
The Breeders - Cannonball
Selle teadmisega siis jätangi ...
The Breeders - Cannonball
Thursday, November 17, 2011
Mary Timony
Ääretult lahe naine, kes on väga palju lahedaid bände elu jooksul teinud. Siin blogis olen kirjutanud juba kollektiivist nimega Helium. Enne seda tegi ta Autoclave nimelist asja, mis oli ka täitsa vinks-vonks. Siis tegi veel paar projekti, mis nii lahedad ei olnud, kuid aastal 2000 tuli lagedale oma fantastilise sooloprojektiga. Kuni aastani 2005 andis ta välja kokku 3 albumit. Seejärel alustas ta kollektiivi Mary Timony Band, mis oli jällegi päris äge. Nüüd viimati oli temast kuulda kui ta andis koos uue kollektiiviga Wild Flag välja fantastilise samanimelise albumi.
"Look a ghost in the eye" on teise albumi, The Golden Dove, avalugu ning iseloomustab tervet albumit päris kenasti. Umbes selline ta ongi. Esimene album ka; kolmas sooloalbum läks pisut rokikamaks.
Täitsa ilus muusika ja tots ise on ka veel täitsa noor, et on veel palju ägedat kraami oodata.
Mary Timony - Look a ghost in the eye
"Look a ghost in the eye" on teise albumi, The Golden Dove, avalugu ning iseloomustab tervet albumit päris kenasti. Umbes selline ta ongi. Esimene album ka; kolmas sooloalbum läks pisut rokikamaks.
Täitsa ilus muusika ja tots ise on ka veel täitsa noor, et on veel palju ägedat kraami oodata.
Mary Timony - Look a ghost in the eye
Wednesday, November 16, 2011
Spacemen 3
Milline oli kõige ägedam psühhedeelilise muusika album, mis ilmus aastal 1989? Õige! Kõik teadsid, et see oli Playing with Fire ansamblilt Spacemen 3. Mina polnud veel siis kahjuks sündinudki, aga õnneks on muusika alles ka 20 aastat pärast nende laialiminekut.
Njaa, Spacemen 3 sündis 1982 keset Inglismaad Rugby nimelises linnakeses (kusjuures väidetavalt on spordiala Rugby seal linnas sündinud ja endale selle järgi nime saanud). Mis selles muusikas siis nii erilist on? Kõlab esmaspilgul nagu lihtne soigumine või et paar matsi on pilves peaga kitarri tinistanud ja kogemata oma neljarealise maki lindistama jätnud. Minu jaoks on see ääretult hea meeleolumuusika. Psühhedeeliline küll, kuid mitte enesetapjalikus võtmes - pigem selline rahustav ja teise maailma kaasakiskuv.
Nad andsid välja neli albumit, millest Playing with Fire oli kolmas. sinna juurde veel mõned laiv-albumid, singlid, EP-d ja mitteametlikud albumid. "How does it feel?" on selle albumi mu isiklik lemmik. Spacemen 3-st kasvas välja selline kollektiiv nagu Spiritualized, mis on ilmselt paljudele rohkem tuntud kollektiiv. Legendaarne Jason Pierce on selle eesotsas veel tänagi, et poissi on võimalik laivis veel näha - küll teises bändis ja teiste lugudega ...
Spacemen 3 - How does it feel?
Njaa, Spacemen 3 sündis 1982 keset Inglismaad Rugby nimelises linnakeses (kusjuures väidetavalt on spordiala Rugby seal linnas sündinud ja endale selle järgi nime saanud). Mis selles muusikas siis nii erilist on? Kõlab esmaspilgul nagu lihtne soigumine või et paar matsi on pilves peaga kitarri tinistanud ja kogemata oma neljarealise maki lindistama jätnud. Minu jaoks on see ääretult hea meeleolumuusika. Psühhedeeliline küll, kuid mitte enesetapjalikus võtmes - pigem selline rahustav ja teise maailma kaasakiskuv.
Nad andsid välja neli albumit, millest Playing with Fire oli kolmas. sinna juurde veel mõned laiv-albumid, singlid, EP-d ja mitteametlikud albumid. "How does it feel?" on selle albumi mu isiklik lemmik. Spacemen 3-st kasvas välja selline kollektiiv nagu Spiritualized, mis on ilmselt paljudele rohkem tuntud kollektiiv. Legendaarne Jason Pierce on selle eesotsas veel tänagi, et poissi on võimalik laivis veel näha - küll teises bändis ja teiste lugudega ...
Spacemen 3 - How does it feel?
Tuesday, November 15, 2011
Mecca Normal
Jätkn taaskord totside lainel. Seekord siis on tegemist instrumentaalvokaalduoga Mecca Normal. Tegutsevad küll juba aastast 1984 ning on välja andnud 12 lauamängivat, kuid suurt midagi neist ei teata. Üritagem siis seda viga parandada.
Muusika on segu mürapopist, indirokist, Lo-Fi-st ja veel mõnest asjast. Üldiselt on ta selline mõntsa alternatiivrokk. Neid loetakse üheks paljudest indiroki alusepanijatest niiet sellest muusikast võib leida mõjutusi sellistest stiilidest, mida tol ajal veel ei eksisteerinudki.
"Once" on üks mu isiklikke lemmikuid. Pärit on ta neljandalt albumilt pealkirjaga Dovetail ning sellelt omakorda kuues rada. Naiselikult toores meeldib mulle öelda sellise muusika kohta ja ma arvan, et seda öeldes ma ei valeta ka. Väga lihtne ja meeldejääv kitarririff taustaks ja väga lahe lüürika peale lauldud - it's as simple as that! Soovitan kuulata kõigil PJ Harvey sõpradel.
Mecca Normal - Once
Muusika on segu mürapopist, indirokist, Lo-Fi-st ja veel mõnest asjast. Üldiselt on ta selline mõntsa alternatiivrokk. Neid loetakse üheks paljudest indiroki alusepanijatest niiet sellest muusikast võib leida mõjutusi sellistest stiilidest, mida tol ajal veel ei eksisteerinudki.
"Once" on üks mu isiklikke lemmikuid. Pärit on ta neljandalt albumilt pealkirjaga Dovetail ning sellelt omakorda kuues rada. Naiselikult toores meeldib mulle öelda sellise muusika kohta ja ma arvan, et seda öeldes ma ei valeta ka. Väga lihtne ja meeldejääv kitarririff taustaks ja väga lahe lüürika peale lauldud - it's as simple as that! Soovitan kuulata kõigil PJ Harvey sõpradel.
Mecca Normal - Once
Sunday, November 13, 2011
The Soviettes
Se bänd tegelt mulle kohe üldse ei meeldi. Täiesti tavaline ja igav punk-rock. Ei leia peaaegu ühtegi elementi, mis neid teistest sama stiili bändidest eristaks. Küll aga meeldib mulle väga see üks lugu. Teiseks meeldib mulle väga selle laulja kitarr siin videos. Kui nad kunagi uuesti laiali lähevad, siis ta võiks selle mulle saata. Transast võin pool kinni maksta.
Igastahes ... läks kolm albumit aega enne, kui nad jõudsid oma esimese ägeda looni. Nende kolm LP-d kannavad vastavalt pealkirju LP, LP II ja LP III. "Multiply and divide" on LP III-lt pärit lugu, õigemini avalugu. See on kuidagi nii dünaamiline ja energiat täis. Mind see salmimeloodia pidevalt kummitab igastahes. Selles on olemas kõik, mis ühel punk-rock lool olema peab. Agajah, kui sulle see meeldib, siis ära mine poodi vinüüli ostma - osta see üks lugu iTunesist vms, sest sa lihtsalt pettud ülejäänud muusikas.
The Soviettes - Multiply and divide
Igastahes ... läks kolm albumit aega enne, kui nad jõudsid oma esimese ägeda looni. Nende kolm LP-d kannavad vastavalt pealkirju LP, LP II ja LP III. "Multiply and divide" on LP III-lt pärit lugu, õigemini avalugu. See on kuidagi nii dünaamiline ja energiat täis. Mind see salmimeloodia pidevalt kummitab igastahes. Selles on olemas kõik, mis ühel punk-rock lool olema peab. Agajah, kui sulle see meeldib, siis ära mine poodi vinüüli ostma - osta see üks lugu iTunesist vms, sest sa lihtsalt pettud ülejäänud muusikas.
The Soviettes - Multiply and divide
Friday, November 11, 2011
Tribe 8
Tribe 8 oli täitsa ulme grupeering, kelle stiiliks näiteks wikipedia pakub queercore. See on tegelikult siis mingi asi millesse on segatud anarcho-punki, grunget ja kamaluga feminismi. Iga teise laivi andsid nad väidetavalt alasti.
Ei oskagi nüüd kohe muud öelda kui, et ka totsid teevad väga lahedat mussi...
Tribe 8 - Femme Bitch Top
Ei oskagi nüüd kohe muud öelda kui, et ka totsid teevad väga lahedat mussi...
Tribe 8 - Femme Bitch Top
Wednesday, November 2, 2011
Frank Zappa
Tegemist on kutiga, kelle ma oleksin pidanud siia blogisse kõige esimesena postitama ja kelle ma peaksin siia kõige viimasena postitama. Vana andis välja 89 stuudioalbumit!!! Ainus, mis on sellest kõvem on ta vuntsid.
"Dirty Love" on pärit albumilt Over-Nite Sensation. Tõepoolest sensatsiooniline. Siin on koos selline jõud, toorus ning teisest küljest metsik sensuaalsus, mahedus ja leebus. Nende sisse on segatud hunnik vokaalseid ja instrumentaalseid meistriteoseid. See, kes saab sellise asjaga hakkama, peab olema geenius. Mina usun, et ta seda oli ja selleks ta jääb.
"Dirty Love" polnud küll tema suurim hitt, kuid sellegipoolest üks mu isiklikest lemmikutest ja väga muhe lugu. Michael Jackson ei surnud ravimite üledoosi - ta nuttis end tühjaks...
Frank Zappa - Dirty Love
"Dirty Love" on pärit albumilt Over-Nite Sensation. Tõepoolest sensatsiooniline. Siin on koos selline jõud, toorus ning teisest küljest metsik sensuaalsus, mahedus ja leebus. Nende sisse on segatud hunnik vokaalseid ja instrumentaalseid meistriteoseid. See, kes saab sellise asjaga hakkama, peab olema geenius. Mina usun, et ta seda oli ja selleks ta jääb.
"Dirty Love" polnud küll tema suurim hitt, kuid sellegipoolest üks mu isiklikest lemmikutest ja väga muhe lugu. Michael Jackson ei surnud ravimite üledoosi - ta nuttis end tühjaks...
Frank Zappa - Dirty Love
Sunday, October 30, 2011
Metal On Metal
MOM on Leedust Vilniusest pärit trio, kes alustas DJ grupeeringuna. Hiljem andis välja natuke omaloomingut, kuid pigem on siiski tuntud fantastiliste remikside loojatena. Ei taha küll halvasti öelda, aga Metal On Mtal on parim või õigemini üldse ainus hea asi, mis mulle Leedu muusikamaastikult kõrva on jäänud. Sorri
"Damn!" on nende omalooming ning see ilmus aastal 2007 samanimelisel EP-l koos veel kahe hitiga. Soovitan kuulata ja vaadata teisi videosid ka neil. "Bastard" on väga khuul asi sellest, kuidas kaks totsi mängivad pinksilaual granaadiga vene ruletti ,,,
Metal On Metal - Damn!
"Damn!" on nende omalooming ning see ilmus aastal 2007 samanimelisel EP-l koos veel kahe hitiga. Soovitan kuulata ja vaadata teisi videosid ka neil. "Bastard" on väga khuul asi sellest, kuidas kaks totsi mängivad pinksilaual granaadiga vene ruletti ,,,
Metal On Metal - Damn!
Tuesday, October 18, 2011
Puscifer
Puscifer peaks olema tuttav kollektiiv kõigile, kes on sillas Toolist ja A Perfect Circlest. Järjekordne Maynard James Keenani fantastiline projekt. Ning spin.fm andmetel tuli neil täna välja uus, järjekorras teine stuudialbum. Minul on isiklik lemmik juba tekkinud ning album tervikuna on fantastiline.
"Telling Ghosts" on üks selle albumi paljudest pärlitest. Lisaks veel "Man Overboard", "Tiny Monsters" ja eriti khuul on albumi nimilugu "Conditions of My Parole". See on kohustuslik kuulamine kõigile. infoks veel, et Tool on stuudios ja annab tõenäoliselt uuel aastal samuti albumi välja.
Puscifer - Telling Ghosts
"Telling Ghosts" on üks selle albumi paljudest pärlitest. Lisaks veel "Man Overboard", "Tiny Monsters" ja eriti khuul on albumi nimilugu "Conditions of My Parole". See on kohustuslik kuulamine kõigile. infoks veel, et Tool on stuudios ja annab tõenäoliselt uuel aastal samuti albumi välja.
Puscifer - Telling Ghosts
Saturday, October 15, 2011
Psapp
Psapp on Londonist pärit indielektroonika duo. Nende loomingut võib kuulda teleseriaalides Grey's Anatomy, Nip/Tuc, The OC jne. Eesti raadiost pole ma neid vist küll kunagi kuulnud ...
Sellegipoolest on nad välja andnud neli täitsa lahedat kauamängivat. Neist kolmandalt on pärit "Hi", mis on ka albumi avalugu. See on muusika nendele, kes otsivad midagi kummalist ja omapärast. Iga päev ei kuulaks, aga täiesti lahe leid. Suur aitüma härra Mõru!
Psapp - Hi
Sellegipoolest on nad välja andnud neli täitsa lahedat kauamängivat. Neist kolmandalt on pärit "Hi", mis on ka albumi avalugu. See on muusika nendele, kes otsivad midagi kummalist ja omapärast. Iga päev ei kuulaks, aga täiesti lahe leid. Suur aitüma härra Mõru!
Psapp - Hi
Friday, October 14, 2011
Slant 6
Slant 6 on päris põnev asi. Washingtonist pärit trio, kusjuures kõik 3 on naised. Nad tegutsesid vaid 4 aastat: 1992-1995 aga suutsid selle aja jooksul välja anda kaks kauamängivat albumit ja ühe EP. Muusika on neil väga mõnusalt toores punk-rock.
"Don't censor me" on 1994 aasta albumilt Soda Pop - Rip Off, mis on üldse väga lahedat mussi täis. Kusjuures selle albumi produtsent oli Ian MacKaye kes on paljudele vast tuntud kui Fugazi asutaja ja Minor Threati frontman. Lühidalt kuusteist rada puhast pauerit. Kui kuskilt on saada, siis soovitan saada ...
Slant 6 - Don't Censor Me
"Don't censor me" on 1994 aasta albumilt Soda Pop - Rip Off, mis on üldse väga lahedat mussi täis. Kusjuures selle albumi produtsent oli Ian MacKaye kes on paljudele vast tuntud kui Fugazi asutaja ja Minor Threati frontman. Lühidalt kuusteist rada puhast pauerit. Kui kuskilt on saada, siis soovitan saada ...
Slant 6 - Don't Censor Me
Monday, October 10, 2011
Sepultura
Legendaarne trash-metal punt Brasiiliast on tagasi ja võimsamalt kui kunagi varem. Uus album pole küll päris see, mis Arise või Chaos A.D., kuid ega alla ka ei jää. Tuleb au anda, et kutid on tegutsenud juba 27 aastat ja midagi päris sitta pole selle aja jooksul välja andnud - pigem arenevad ägeduse suunas. (Kallis korterikaaslane just ütles küll, et neeger sellist asja laulmas on täielik naljanumber...)
"Just One Fix" on stiilinäide sel aastal ilmunud albumilt pealkirjaga Kairos. Sellise muusika hasuatjatele teine hea teade, et pikaaegne legendaarne Sepultura (endine) laulja/kitarrist andis oma uue bändiga (Cavalera Conspiracy) sel aastal samuti uue plaadi välja ning Soulfly annab uuel aastal kunagi. Küte, raisk!
Sepultura - Just One Fix
"Just One Fix" on stiilinäide sel aastal ilmunud albumilt pealkirjaga Kairos. Sellise muusika hasuatjatele teine hea teade, et pikaaegne legendaarne Sepultura (endine) laulja/kitarrist andis oma uue bändiga (Cavalera Conspiracy) sel aastal samuti uue plaadi välja ning Soulfly annab uuel aastal kunagi. Küte, raisk!
Sepultura - Just One Fix
Wednesday, October 5, 2011
FM Belfast
FM Belfast on legendaarne elektroonilise popi bänd Islandilt Õigemini nad veel ei ole legendaarsed, kuid kui nad samas tempos jätkavad, siis aastaks 2020 räägitakse neist kui jumalatest. Muusika on ülimalt tšill ja mõnus. Ei kriibi kõrva ega aja unetama. Tšill elektrooniline tantsumuusika selline noh! Samas tekitab mingit meeldivat sõltuvust. "I can feel love" pidin ma oma 10 korda kuulama enne kui järgmise loo sain panna ...
Lühiajalugu: 2005 alustasid oma kollektiiviga, 2008 andsid välja esimese plaadi ("I can feel love" on selleltsamuselt pärit), 2011 teine album ning täna õhtul esinevad nad Tallinnas Rock Cafes. See on kindlasti vaatamist väärt - mine vaatama, kui veel võimalus on!
FM Belfast - I can feel love
Lühiajalugu: 2005 alustasid oma kollektiiviga, 2008 andsid välja esimese plaadi ("I can feel love" on selleltsamuselt pärit), 2011 teine album ning täna õhtul esinevad nad Tallinnas Rock Cafes. See on kindlasti vaatamist väärt - mine vaatama, kui veel võimalus on!
FM Belfast - I can feel love
Thursday, September 29, 2011
Cold War Kids
Peaaegu fantastiline indiroki bänd USAst. Kalduvad kohati ka dream-popi ääremaadele, kuid üldiselt selline täitsa vinks-vonks tšill rahulikum indipurakas. Minuteada pole nad liiga kuulsaks kunagi saanud aga ega sellise muusikaga päris Madonna või Kanye või Ozzy staatusesse ei tõuse ka.
Kokku on nad väljastanud kolm albumit, mille kõrvale veel kaheksa EP-d. "Hang Me Up To Dry" on nende esimeselt plaadilt ning nende ainus lugu, mida ma olen ka eesti raadios kuulnud. Ülejäänud looming on kuidagi vähemtuntud. Nojah, peomuusika see ei ole ja kohvikumuusika samuti mitte. Altenatiiviinimesed on küll megalt vaimustuses.
Sel aastal andsid nad välja oma kolmanda albumi, mis kahjuks ei olnud nii kõva, kui varasemad. Üldse oli nende debüütalbum ikka kõva saavutus võrreldes hilisema loominguga. Tahaks maitse üle kakelda. "Hang Me Up To Dry" on väga mõnus näide esimeselt albumilt ja seal on neid veel. Uuri järgi!
Cold War Kids - Hang Me Up To Dry
Kokku on nad väljastanud kolm albumit, mille kõrvale veel kaheksa EP-d. "Hang Me Up To Dry" on nende esimeselt plaadilt ning nende ainus lugu, mida ma olen ka eesti raadios kuulnud. Ülejäänud looming on kuidagi vähemtuntud. Nojah, peomuusika see ei ole ja kohvikumuusika samuti mitte. Altenatiiviinimesed on küll megalt vaimustuses.
Sel aastal andsid nad välja oma kolmanda albumi, mis kahjuks ei olnud nii kõva, kui varasemad. Üldse oli nende debüütalbum ikka kõva saavutus võrreldes hilisema loominguga. Tahaks maitse üle kakelda. "Hang Me Up To Dry" on väga mõnus näide esimeselt albumilt ja seal on neid veel. Uuri järgi!
Cold War Kids - Hang Me Up To Dry
Monday, September 26, 2011
Blonde Redhead
Blonde Redhead annab aeg-ajalt täitsa lahedat muusikat välja. Seda küll shoegaze ja dream-popi austajatele. Teevad suhteliselt rahulikku muusikat, mille peale tantsusaalis küll toolilt ei tõuseks, aga tähti vaadates upuks enda mõtetesse ära küll. Nad tegutsevad juba aastast 1993 ning neil on sama koosseis mis alustades. Suhtelistelt harvaesinev nähtus nii pika perioodi peale või mis? Huvitav fakt: tegemist on USA bändiga kuigi kitarrist ja trummar (kaksikvennad muide) on Itaaliast ja lauljanna Jaapanist. Siit ka kerge paralleel Deerhoofiga. Ka muusika pole eriti kauge.
"Bipolar" on lugu nende kolmandalt albumilt, mis ilmus 1997. Ehksiis tegemist on praeguseks juba üsna algusaegade loominguga. Tegemist pole nende parima albumiga. Pigem sellise enam-vähem keskmikuga ja seetõttu vast see üks lugu annab ka mingi "keskeltläbi teadmise" selle kohta, millega nad tegelevad. Mulle täitsa meeldib. Nende varasem looming on selline veits rokikam, uuem on pisut eklektilisem ja ... eks kuula ise.
Kui ma nüüd mõtlen selle üle, siis nad on tõesti päris palju Deerhoofi moodi.
Blonde Redhead - Bipolar
"Bipolar" on lugu nende kolmandalt albumilt, mis ilmus 1997. Ehksiis tegemist on praeguseks juba üsna algusaegade loominguga. Tegemist pole nende parima albumiga. Pigem sellise enam-vähem keskmikuga ja seetõttu vast see üks lugu annab ka mingi "keskeltläbi teadmise" selle kohta, millega nad tegelevad. Mulle täitsa meeldib. Nende varasem looming on selline veits rokikam, uuem on pisut eklektilisem ja ... eks kuula ise.
Kui ma nüüd mõtlen selle üle, siis nad on tõesti päris palju Deerhoofi moodi.
Blonde Redhead - Bipolar
Friday, September 23, 2011
Bruce Willis
Eile õhtul vaatasin telekast kuidas see sama mees saksa terroriste tappis ja paljude inimeste elu päästis (kolmandat korda). Jah, kes veel ei teadnud, siis actionfilmide legendil Bruce Willisel on vapustavalt lahe bluesi bänd. Teine kord siis tead, et kui ta parasjagu autoga ei kihuta, terroriste ei tapa, maailma ei päästa või muud põnevat ei tee, siis teeb ta bluesi.
Tuleb välja, et ta on isegi mõne plaadi välja andnud ja raadioedetabelite tippudeski olnud oma lugudega. Tõsi küll - tegemist on filmimuusikaga, mille ta on sisse laulnud. Samas, kurat, sellel poisil pole vist ühtegi ülesannet millega ta hakkama ei saaks. Aga eks hinda ise, kas ta kõlbab pigem suupilli mängima ja laulma või maailma päästma ...
Bruce Willis - Devil Woman
Tuleb välja, et ta on isegi mõne plaadi välja andnud ja raadioedetabelite tippudeski olnud oma lugudega. Tõsi küll - tegemist on filmimuusikaga, mille ta on sisse laulnud. Samas, kurat, sellel poisil pole vist ühtegi ülesannet millega ta hakkama ei saaks. Aga eks hinda ise, kas ta kõlbab pigem suupilli mängima ja laulma või maailma päästma ...
Bruce Willis - Devil Woman
Saturday, September 17, 2011
On! Air! Library!
Ma kahtlustan, et seda bändi teavad vähesed eestlased. Kui üldse. Tegemist on (oli) USA-st pärit trioga, kes viljelevad sellist segu rokist ja ambient-muusikast. Nad tegutsesid vahemikus 1998-2005. Nende kaks liidrit (kaksikõed Claudia ja Alley Deheza) tegutsevad/tegutsesid hiljem shoegaze kollektiiivis School of Seven Bells, mis blogilugejale võib-olla tuntum nimi on.
Netist nende kohta palju infot ei leia ja neid kunagi enam esinemas samuti ei näe. Mõnd melomaani vast aga rõõmustab, et nad üldse kunagi eksisteerisid. Tegemist on päris mõnusa ja omanäolise muusikaga. Äkki nad sellepärast läbi ei löönudki; olid oma ajast ees?
"Faultered Ego" on pärit nende ainsalt kauamängivalt omanimeliselt albumilt. Sarnaseid bände kohe ei oskagi niimoodi nimetada. Kui sa suudad, siis nimeta mulle.
On! Air! Library! - Faultered Ego
Netist nende kohta palju infot ei leia ja neid kunagi enam esinemas samuti ei näe. Mõnd melomaani vast aga rõõmustab, et nad üldse kunagi eksisteerisid. Tegemist on päris mõnusa ja omanäolise muusikaga. Äkki nad sellepärast läbi ei löönudki; olid oma ajast ees?
"Faultered Ego" on pärit nende ainsalt kauamängivalt omanimeliselt albumilt. Sarnaseid bände kohe ei oskagi niimoodi nimetada. Kui sa suudad, siis nimeta mulle.
On! Air! Library! - Faultered Ego
Friday, September 16, 2011
Junior Boys
Kanada on küll maailmakaardil megasuur riik, kuid millegipärast muusikamaailmas ta midagi põnevat ei paku. Üldjuhul. Küll aga on sealt nüüd mõne aasta eest pead hakanud tõstma indielektroonika superstaarid Junior Boys. Nad tegutsevad küll aastast 1999, aga muusikamaailma tippu sõitsid oma 2006 aasta albumiga So This Is Goodbye. See oli siis nende teine stuudioalbum.
"Parallel Lines" on pärit ne kolmandalt kauamängivalt Begone Dull Care. Sel aastal tuli välja uus album It's All True, mis mulle meeldib veel rohkem kui eelmised. Aga oma kõrv on kuningas ...
Selle video juures on lahe veel see, et see on täiesti mitteametlik. Lihtsalt keegi fänn on selle kokku pannud. Minu isiklikud lemmikud on need kolm vahvat tantsijat.
Junior Boys - Parallel Lines
"Parallel Lines" on pärit ne kolmandalt kauamängivalt Begone Dull Care. Sel aastal tuli välja uus album It's All True, mis mulle meeldib veel rohkem kui eelmised. Aga oma kõrv on kuningas ...
Selle video juures on lahe veel see, et see on täiesti mitteametlik. Lihtsalt keegi fänn on selle kokku pannud. Minu isiklikud lemmikud on need kolm vahvat tantsijat.
Junior Boys - Parallel Lines
Sunday, September 11, 2011
The Dandy Warhols
The Dandy Warhols ei pruugi olla eriti tundud nimi paljude jaoks. Kummalisel moel on nad välja andnud rohkem kui ühe käe sõrmede jagu raadiohitte, kuid miskipärast ei jää nende enda nimi eriti meelde. Stiililt kaldub ta kuhugi popi ja psühhedeelia äärealadele. Võrdleksin neid kohati isegi The Brian Jonestown Massacre-ga ja Bloodhound Gangiga ... Pane neist kahest mõttes mingi segu kokku.
Eriti mõntsa on ne album aastast 2000 pealkirjaga Thirteen Tales From The Urban Bohemia. Nagu pealkirjasti aru võib saada on tegemist 13-loolise kogumikuga (Thirteen Tales); muusikalt vast pigem mainstream (Urban) ning sõnumilt pigem underground (Bohemia).
"Bohemian Like You" on albumi esimene singel, mis on vahest ka nende tuntuim üllitis. Tegelikult minu lemmiklugu sellelt albumilt on "Nietzsche", mis tundub nagu oleks härra Anton Newcombe (The Brian Jonestown Massacre) isiklikult selle kirjutanud, lindistanud ja masterdanud. Väga tšill asi (kui mingi müramuusika sugemetega asja kohta üldse seda öelda saab...)
Enne ja pärast Thirteen Tales Fron The Urban Bohamia-t ei ole nad midagi vapustavalt head välja andnud, kuid äkki on vapustavalt hea nende 2012 aastal ilmuv album This Machine. Poisid ise lubavad tagasi tõsisema muusika juurde pöörduda.
The Dandy Warhols - Bohemian Like You
Eriti mõntsa on ne album aastast 2000 pealkirjaga Thirteen Tales From The Urban Bohemia. Nagu pealkirjasti aru võib saada on tegemist 13-loolise kogumikuga (Thirteen Tales); muusikalt vast pigem mainstream (Urban) ning sõnumilt pigem underground (Bohemia).
"Bohemian Like You" on albumi esimene singel, mis on vahest ka nende tuntuim üllitis. Tegelikult minu lemmiklugu sellelt albumilt on "Nietzsche", mis tundub nagu oleks härra Anton Newcombe (The Brian Jonestown Massacre) isiklikult selle kirjutanud, lindistanud ja masterdanud. Väga tšill asi (kui mingi müramuusika sugemetega asja kohta üldse seda öelda saab...)
Enne ja pärast Thirteen Tales Fron The Urban Bohamia-t ei ole nad midagi vapustavalt head välja andnud, kuid äkki on vapustavalt hea nende 2012 aastal ilmuv album This Machine. Poisid ise lubavad tagasi tõsisema muusika juurde pöörduda.
The Dandy Warhols - Bohemian Like You
Monday, September 5, 2011
Queens Of The Stone Age
Varem või hiljem pidi see aeg kätte jõudma, mil ma räägin siin blogis sellest bändist. Josh Homme peaks juba väikestviisi tuttav olema. Väga tuntud nimedest kaastegevad seal bändis hetkel veel näiteks kitarristina Troy Van Leeuwen (endine A Perfect Circle kitarrist) ja kitarrist/taustavokalistina Dean Fertita (The Dead Weather soolokitarrist). Ja ega Joey Castillo ja Michael Shumangi papist poisid ole.
Nad Tegutsevad juba 15 aastat, kuid maailmatuntuse said aastal 2002 oma albumiga Songs for the Deaf. Samalt albumilt on ka "Go With the Flow" pärit. Järgmised albumid andsid ainult hoogu juurde.
enjoy ...
Queens Of The Stone Age - Go With The Flow
Nad Tegutsevad juba 15 aastat, kuid maailmatuntuse said aastal 2002 oma albumiga Songs for the Deaf. Samalt albumilt on ka "Go With the Flow" pärit. Järgmised albumid andsid ainult hoogu juurde.
enjoy ...
Queens Of The Stone Age - Go With The Flow
Saturday, September 3, 2011
The Jon Spencer Blues Explosion
Vau, kui lahe see seltskond on. Härra Jon Spencer ja tema 2 kamraadi on publikut hullutanud juba 20 aastat kuid minuni jõudis ta alles praegu. Kutid seovad endas väga lahedalt bluesi ja punk-rocki. Vahepeale ka näpuotsaga rock'n'rolli ja rockabillyt. Mul on karvane tunne, et nad ei ole eriti tuntud poisid, sest kui ma otsin mingeid blues-rocki artiste, siis annab igasugune otsing esimese asjana palju teisi tulemusi (eeskätt Jimi Hendrixigi, Janis Joplini ja Jack White-ga). Sellegipoolest olen mina väga vaimustuses. Äkki nakatan selle pisikuga kedagi teist ka.
Avastasin neilt endale fantastilise albumi pealkirjaga Now I Got Worry, mis ilmus nende viiendal tegutsemisaastal (1996). Isegi Pitchfork Media julges sellele 8.5/10 hindeks panna - kõva sõna. "Wail" on sellelt stiilinäide.
Võite mulle vabalt sarnaseid artiste soovitada ...
The Jon Spencer Blues Explosion - Wail
Avastasin neilt endale fantastilise albumi pealkirjaga Now I Got Worry, mis ilmus nende viiendal tegutsemisaastal (1996). Isegi Pitchfork Media julges sellele 8.5/10 hindeks panna - kõva sõna. "Wail" on sellelt stiilinäide.
Võite mulle vabalt sarnaseid artiste soovitada ...
The Jon Spencer Blues Explosion - Wail
Friday, August 26, 2011
John Maus
Üks enammängitumaid aritste minu playlistis. Ta on USA-st pärit muusik, kelle muusikastiil on kuskil sündipopi ja Lo-Fi vahepeal. Ilmselt parim võrdlus tema kõrvale oleks Ariel Pink bändiga. Mingil perioodil tegid nad natukene ka koos muusikat ja eks mingid mõjutused ja ühised jooned jooksevad ka seetõttu läbi.
John Maus on artist, keda mõned kiidavad taevani ja mõned ei nimeta seda muusikaks. Ta lasi paar kuud tagasi välja uue albumi, mis minu arvates oli fantastiline, kuid näiteks üks ajakirja Slant kriitik tegi selle täiesti maatasa ja lõppkokkuvõttes pani albumi hindeks 0/5. Ehksiis tema ei olnud elus nii kehva asja kuulanud. Äkki on tegemist tõesti nii suure kunstiga, et ainult mõned seda mõistavad. Samas äkki ongi tegu tõelise saastaga ja see muusika meeldiine on rohkem kinni mingis kultuses?
"Time To Die" on ta esimeselt kauamängivalt albumilt pealkirjaga Songs, mis ilmus 2006. See album on fantastiline. See on niivõrd ebamaine ja ebainimlik ja müstiline asi.
Kui sulle see meeldib, siis soovitan otsida kuulamiseks sellist bändi nagu Child Pornography. Google.com annab küll 17 000 000 vastet sellele, kuid tegemist on päris huvitava related artistiga.
John Maus - Time To Die
John Maus on artist, keda mõned kiidavad taevani ja mõned ei nimeta seda muusikaks. Ta lasi paar kuud tagasi välja uue albumi, mis minu arvates oli fantastiline, kuid näiteks üks ajakirja Slant kriitik tegi selle täiesti maatasa ja lõppkokkuvõttes pani albumi hindeks 0/5. Ehksiis tema ei olnud elus nii kehva asja kuulanud. Äkki on tegemist tõesti nii suure kunstiga, et ainult mõned seda mõistavad. Samas äkki ongi tegu tõelise saastaga ja see muusika meeldiine on rohkem kinni mingis kultuses?
"Time To Die" on ta esimeselt kauamängivalt albumilt pealkirjaga Songs, mis ilmus 2006. See album on fantastiline. See on niivõrd ebamaine ja ebainimlik ja müstiline asi.
Kui sulle see meeldib, siis soovitan otsida kuulamiseks sellist bändi nagu Child Pornography. Google.com annab küll 17 000 000 vastet sellele, kuid tegemist on päris huvitava related artistiga.
John Maus - Time To Die
Wednesday, August 24, 2011
Mondo Generator
Ei ole midagi hullu kui sa pole kunagi kuulnud Mondo Generatorist. MG ei ole kunagi olnud liiga tuntud bänd ja teab, kui suur on üldse tõenäosus, et sa sellist muusikat igapäevaselt kuulad. Küll aga võiksid olla sulle tuttavad sellised nimed nagu Kyuss ja Queens of the Stone Age, kes mõlemad on stoneri suurkujud. Üks raskem, teine kergem, aga see selleks. Varasemale blogilugejale on need nimed kindlasti tuttavad ja ka selline vana nagu Josh Homme (kirjutasin temast Them Crooked Vultures postituses). Aga miks?
Mondo Generatori loojad olid muuseas Josh Homme ja Nick Oliveri, kes mõlemad mängisid ka Kyussis ja Queens of the Stone Age-s. Mondo Generator tekkis pärast Kyussi lagunemist (nüüd on nad küll uuesti kokku tulnud ...). Sel hetkel mängisid nad mõlemad nii MG-s kui ka QOTSA-s. Juhtus aga nii, et nad said tuntumaks ja meeste egod ei kannatanud enam teineteist. Niisiis viskasid nad üksteist vastastikku bändist välja. Joshile jäi Queens of the Stone Age ja Nickile jäi Mondo Generator. Selline huvitav lugu siis.
Igastahes toodab Mondo Generator päris ägedat stonerit, mis on piisavalt omapärane (kummaline), et välja paista. Kohati punk, kohati metal, üldiselt siiski korralik stoner. "Dead Insects" on stiilinäide nende esimeselt kauamängivalt. Üks mu isiklikke lemmikuid sellelt albumilt (Cocaine Rodeo).
Mondo Generator - Dead Insects
Mondo Generatori loojad olid muuseas Josh Homme ja Nick Oliveri, kes mõlemad mängisid ka Kyussis ja Queens of the Stone Age-s. Mondo Generator tekkis pärast Kyussi lagunemist (nüüd on nad küll uuesti kokku tulnud ...). Sel hetkel mängisid nad mõlemad nii MG-s kui ka QOTSA-s. Juhtus aga nii, et nad said tuntumaks ja meeste egod ei kannatanud enam teineteist. Niisiis viskasid nad üksteist vastastikku bändist välja. Joshile jäi Queens of the Stone Age ja Nickile jäi Mondo Generator. Selline huvitav lugu siis.
Igastahes toodab Mondo Generator päris ägedat stonerit, mis on piisavalt omapärane (kummaline), et välja paista. Kohati punk, kohati metal, üldiselt siiski korralik stoner. "Dead Insects" on stiilinäide nende esimeselt kauamängivalt. Üks mu isiklikke lemmikuid sellelt albumilt (Cocaine Rodeo).
Mondo Generator - Dead Insects
Sunday, August 21, 2011
Yes
Yes on bänd, kellel on väga lihtne nimi. Lisaks sellele tähtsalt faktile on nad ka tõelised progeroki legendid Inglismaalt. Kui mitte arvestada ühte laialiminekut ja viieaastast puhkust, siis o nad tegutsenud aastast 1968. Selle aja jooksul on samaks jäänud vaid bassimees - ülejäänud liikmed on aja jooksul vahetunud. Kusjuures nad andsid ka sellel aastal albumi välja ja üldse mitte kehva.
Nende parimad aastad jäävad aga kaugele. Täpsemalt öeldes seitsmekümnendasse ja kaheksakümnendate algusesse. Aastal 1980 rääkisid bändimehed jutte sellest, kuidas kollektiivi enam ei eksisteeri. Kuid ennäe imet - 1983 andsid nad välja oma comebackina välja oma kõige populaarsema albumi pealkirjaga 90125. Sellelt on pärit ka ende ilmselt populaarseim laul "Owner of a Lonely Heart". Raadio 3-e powerplayer - ühe korra kuulen ja ei saa enam peast välja.
Yes - Owner of a Lonely Heart
Nende parimad aastad jäävad aga kaugele. Täpsemalt öeldes seitsmekümnendasse ja kaheksakümnendate algusesse. Aastal 1980 rääkisid bändimehed jutte sellest, kuidas kollektiivi enam ei eksisteeri. Kuid ennäe imet - 1983 andsid nad välja oma comebackina välja oma kõige populaarsema albumi pealkirjaga 90125. Sellelt on pärit ka ende ilmselt populaarseim laul "Owner of a Lonely Heart". Raadio 3-e powerplayer - ühe korra kuulen ja ei saa enam peast välja.
Yes - Owner of a Lonely Heart
Friday, August 19, 2011
Iggy Pop
Legendaarne vana, keda võiks teada iga muusikahuviline. Esimest korda astus ta lavale juba 15 aastat enne Sex Pistolsit. Beatles alustas tegevust samal aastal - 1960. Ja poiss suudab endiselt rokkida nagu temast 3 korda nooremad ei suuda.
Härra Pop on 64-aastane ja tegutseb endiselt. Oma pika karjääri jooksul on ta välja andnud 20 albumit, neist enamus Iggy Pop nime alt, mõned koos oma kunagise (ja praeguse) bändiga The Stooges. Siinkohal tahaks ära mainida, et kahekümnest plaadist kõige kehvema produtseeris David Bowie (minu arvamus).
Minu isiklik lemmik on aga 1993 ilmunud American Ceasar, kus peal pole küll tema kõige tuntumaid lugusid, aga album tervikuna on über. "Mixin' the Colors" on väike helinäide sealt kogumikult.
Iggy Pop - Mixin' the Colors
Härra Pop on 64-aastane ja tegutseb endiselt. Oma pika karjääri jooksul on ta välja andnud 20 albumit, neist enamus Iggy Pop nime alt, mõned koos oma kunagise (ja praeguse) bändiga The Stooges. Siinkohal tahaks ära mainida, et kahekümnest plaadist kõige kehvema produtseeris David Bowie (minu arvamus).
Minu isiklik lemmik on aga 1993 ilmunud American Ceasar, kus peal pole küll tema kõige tuntumaid lugusid, aga album tervikuna on über. "Mixin' the Colors" on väike helinäide sealt kogumikult.
Iggy Pop - Mixin' the Colors
Monday, August 15, 2011
Skindred
Saage tuttavaks - reggae-metali ainuvalitseja! Või olgu ta siis ragga-metal või nu-reggae või misiganes, teist sellist bändi maailmas ei eksisteeri. Kummaline on see, et pärast ligi 15 tegutsemisaastat ei ole tekkinud juurde bände, kes teeksid sarnast muusikat (vähemalt pole nad kohalikust kuulsusest edasi jõudnud). Last.fm pakub küll sarnasteks artistideks (hed)P.E., Insolence jne, kuid see pole siiski see. Sama asja tegi kunagi Dub War, kuid reaalselt on tegemist sama bändiga.
2002 andsid nad välja kauamängiva pealkirjaga Babylon, mis oli megahea ning 2007 järgmise - Roots Rock Riot. Hiljem on neilt veel tulnud välja kaks albumit, millest viimane käesoleva aasta keskel, mis on samuti head, kuid nad on hakanud kasutama rohkem elektroonikat ja minu arvates pole ta enam nii originaalne ja huvitav kui kümme aastat tagasi.
"Nobody" on lugu, mis minu jaoks defineerib ära mõiste reggae-metal. Lahe on see, et kellegil tuli idee panna üldse reggae ja metal kokku ning veel lahedam, et see nii hästi välja kukkus. Lugu on pärit ne esimeselt albumilt, kust leiab veel palju väärt kraami.
Skindred - Nobody
2002 andsid nad välja kauamängiva pealkirjaga Babylon, mis oli megahea ning 2007 järgmise - Roots Rock Riot. Hiljem on neilt veel tulnud välja kaks albumit, millest viimane käesoleva aasta keskel, mis on samuti head, kuid nad on hakanud kasutama rohkem elektroonikat ja minu arvates pole ta enam nii originaalne ja huvitav kui kümme aastat tagasi.
"Nobody" on lugu, mis minu jaoks defineerib ära mõiste reggae-metal. Lahe on see, et kellegil tuli idee panna üldse reggae ja metal kokku ning veel lahedam, et see nii hästi välja kukkus. Lugu on pärit ne esimeselt albumilt, kust leiab veel palju väärt kraami.
Skindred - Nobody
Sunday, August 14, 2011
The Hives
Ilmselt see bänd väga palju tutvustamist ei vaja. Mitmete kriitikute arvates on tegemist maailma parima laivbändiga (mitmete arvates ka mitte). Kes veel ei tea, siis kutid on pärit Rootsist ja teevad "rõõmsat punki". Laulavad asjadest, mis pole koledad ja panevad akorde järjekorda nii, et need ei kõla koledalt - siiski nimetatakse asja pungiks.
"Walk Idiot Walk" on nende kolmandalt albumilt. Vist 2012 alguses on tulekul viies.
The Hives - Walk Idiot Walk
"Walk Idiot Walk" on nende kolmandalt albumilt. Vist 2012 alguses on tulekul viies.
The Hives - Walk Idiot Walk
Sunday, August 7, 2011
Magnetic Man
Skreamist ma kunagi ammu rääkisin. Rääkisin, et ta on megaandekas noor dubstepi DJ. Kui talle juurde lisada veel sama andekad Benga ja Artwork, siis saamegi tulemuseks Magnetic Mani.
Kolm kutti on koos aastast 2007, kuid plaadi andsid välja eelmise aasta lõpus. Plaadilt on pärit kolm suuremat hitti. "I Need Air" koos üsna vähetuntud Angela Huntega, "Perfect Stranger" koos tõusva tähe Katy B-ga ning seesamune "Getting Nowhere", millele on oma hääle loovutanud suurepärane John Legend.
Lühidalt on tegemist kuulajasõbraliku hea dubstepiga.
Magnetic Man - Getting Nowhere
Ja kurat, ma ei saa lihtsalt jätta "K Dance" lugu lisamata. See on lihtsalt nii toores ja sürr ja ebamaine. Seda asja tahaks laivis näha ...
Magnetic Man - K Dance
Kolm kutti on koos aastast 2007, kuid plaadi andsid välja eelmise aasta lõpus. Plaadilt on pärit kolm suuremat hitti. "I Need Air" koos üsna vähetuntud Angela Huntega, "Perfect Stranger" koos tõusva tähe Katy B-ga ning seesamune "Getting Nowhere", millele on oma hääle loovutanud suurepärane John Legend.
Lühidalt on tegemist kuulajasõbraliku hea dubstepiga.
Magnetic Man - Getting Nowhere
Ja kurat, ma ei saa lihtsalt jätta "K Dance" lugu lisamata. See on lihtsalt nii toores ja sürr ja ebamaine. Seda asja tahaks laivis näha ...
Magnetic Man - K Dance
Saturday, August 6, 2011
Sleigh Bells
See duo annab mõistele power-pop täiesti uue tähenduse. Siin on kokku saanud endine plikabändi laulja ning hardcore bändi kitarrist ning kahepeale on nad meisterdanud midagi plahvatusohtlikku. Kohutavalt jõulised trummid ning kitarrisaund, mis ähvardab kuulmise võtta. Vokaalgi pole distortionita jäetud.
See kogumik, millest jutt käib (Treats) anti välja eelmise aasta kevadel ja on Sleigh Bellsi esimene album. Kõlakad käivad, et uuel aastal on uudata uut ja mitte kehvemat.
"Treats" on albumi nimilugu ja ilmselt ehmatab paljud inimesed ära. Tegemist ei ole muusikaga nõrganärvilistele ja Power Hit Radio austajatele. Küll aga võib see sulle istuda, kui käisid Crystal Castles kontsertil Tallinnas ja sulle meeldis. Kui sa kuulad näiteks CSS-i või Oberhoferit.
Äge on ka see, et leidub fänne, kes viitsivad oma lemmikbändile selliseid videosi teha ...
Mürapopp...
Sleigh Bells - Treats
See kogumik, millest jutt käib (Treats) anti välja eelmise aasta kevadel ja on Sleigh Bellsi esimene album. Kõlakad käivad, et uuel aastal on uudata uut ja mitte kehvemat.
"Treats" on albumi nimilugu ja ilmselt ehmatab paljud inimesed ära. Tegemist ei ole muusikaga nõrganärvilistele ja Power Hit Radio austajatele. Küll aga võib see sulle istuda, kui käisid Crystal Castles kontsertil Tallinnas ja sulle meeldis. Kui sa kuulad näiteks CSS-i või Oberhoferit.
Äge on ka see, et leidub fänne, kes viitsivad oma lemmikbändile selliseid videosi teha ...
Mürapopp...
Sleigh Bells - Treats
Friday, August 5, 2011
Röyksopp
Muusikat igaks meeleoluks. Need kaks norra kutti teevad tantsumuusikat, aeglast liibumismuusikat, rõõmsat hommikukohvimuusikat, kurba hamstri-surma-järel-kuulamiseks-muusikat ja palju muud. Üldiselt on tegemist elektroonilise trip-hopiga.
"Happy Up Here" on nende kolmandalt plaadilt, milleks oli 2009 ilmunud Junior. Aasta hiljem andsid nad välja Seniori, kuid Junior meeldib mulle isiklikult suts rohkem. Ma arvan, et sellepärast, et Junioril on kaks lugu, mille laulab sisse üks mu lemmikumaid naisvokaliste Fever Ray. Senior on pisut maavälisem album, Junior elektroonilisem.
Kuna kutid on elavad meist vaid üle Läänemere, siis loodetavasti ei ole kaugel see aeg, mil nad meie randa külastavad.
Röyksopp - Happy Up Here
"Happy Up Here" on nende kolmandalt plaadilt, milleks oli 2009 ilmunud Junior. Aasta hiljem andsid nad välja Seniori, kuid Junior meeldib mulle isiklikult suts rohkem. Ma arvan, et sellepärast, et Junioril on kaks lugu, mille laulab sisse üks mu lemmikumaid naisvokaliste Fever Ray. Senior on pisut maavälisem album, Junior elektroonilisem.
Kuna kutid on elavad meist vaid üle Läänemere, siis loodetavasti ei ole kaugel see aeg, mil nad meie randa külastavad.
Röyksopp - Happy Up Here
Thursday, August 4, 2011
Yo La Tengo
Yo La Tengo on USA-st pärit, hetkel kolmeliikmeline bänd, kes on juba 27 aastat teinud sellist üsna mõnusat alternatiivrokki kergete kõrvalekalletega. Mingil perioodil üheksakümnendate lõpus tegid nad fantastilist kerget mürapoppi. "Kerget" tähendab siin siis seda, et väikesed lapsed ei hakka nutma ja Pendulumi fännid võib-olla ei panegi järgmist lugu ...
"Nuclear War" tuli välja 2002 aastal samanimelise EP-na, kus peal oli neli versiooni sellest loost. Ma ei tea, kust nad sellise loo välja võlusid ja ma ei oskaks seda isegi stiililiselt liigitada kuhugi. Mingite ambient-sugemetega eksperimentaalne trip-hop? Kurat seda teab.
Seda bändi naudivad kindlasti Sonic Youthi fännid ja sellised inimesed, kes väidavad, et neile meeldib igasugune rokkmuusika, kuid täpsemalt ei tea. See bänd ongi igasugune rokkmuusika.
Yo La Tengo - Nuclear War
"Nuclear War" tuli välja 2002 aastal samanimelise EP-na, kus peal oli neli versiooni sellest loost. Ma ei tea, kust nad sellise loo välja võlusid ja ma ei oskaks seda isegi stiililiselt liigitada kuhugi. Mingite ambient-sugemetega eksperimentaalne trip-hop? Kurat seda teab.
Seda bändi naudivad kindlasti Sonic Youthi fännid ja sellised inimesed, kes väidavad, et neile meeldib igasugune rokkmuusika, kuid täpsemalt ei tea. See bänd ongi igasugune rokkmuusika.
Yo La Tengo - Nuclear War
Monday, August 1, 2011
The Buggles
Täna on suur juubel. Käesolev postitus kannab järjekorranumbrit 100. Täna on teinegi suur juubel - nimelt möödub 30 aastat sellest, kui lasti eetrisse MTV. Tegemist on ühe ääretult tähtsa verstapostiga muusika ajaloos ja arengus. Tänases päevas pole MTV-s muusika küll enam tähtsaimal kohal, kuid tegutseb ta edukalt ja vahel lastakse laulu ka.
The Buggles on bänd, kes sai kuulsaks, sest nende muusikavideo laulule "Video Killed the Radio Star" oli esimene, mis MTV eetrisse andis. Seda nägi küll vaid mõnituhat inimest, kuid ajalugu oli tehtud.
Nad andsid välja kaks albumit, millest esimene oli fantastiliselt edukas ja teine absoluutselt mitte. Nad reaalselt elasid ära sellest ühest hitist. Kuid pole midagi öelda - see lugu on väga hea.
Video üritas raadiostaare tappa, kuid pärast kolmekümment aastat pole see tal õnnestunud. Proovi 30 aastat veel. Palju õnne juubilarile!
The Buggles - Video Killed the Radio Star
The Buggles on bänd, kes sai kuulsaks, sest nende muusikavideo laulule "Video Killed the Radio Star" oli esimene, mis MTV eetrisse andis. Seda nägi küll vaid mõnituhat inimest, kuid ajalugu oli tehtud.
Nad andsid välja kaks albumit, millest esimene oli fantastiliselt edukas ja teine absoluutselt mitte. Nad reaalselt elasid ära sellest ühest hitist. Kuid pole midagi öelda - see lugu on väga hea.
Video üritas raadiostaare tappa, kuid pärast kolmekümment aastat pole see tal õnnestunud. Proovi 30 aastat veel. Palju õnne juubilarile!
The Buggles - Video Killed the Radio Star
Tuesday, July 26, 2011
The Cardigans
The Gardigansi muusika on täitsa mõnus. Selline korralik popprokk. Neid postitan ma siia aga eelkõige nende laulja pärast, kes teeb täitsa mõnusast bändist fantastilise. Seda tõestavad juba nimekad tegelased ja bändid, kellega ta koostööd teinud on - Tom Jones, Manic Street Preachers, Sparklehorse ja nüüd hiljuti ka Danger Mouse.
The Cardigans andis välja 6 albumit, millest ilmselt tuntuim on Gran Turismo hittidega "Erase/Rewind" ja "My Favourite Game". Hetkel on bänd puhkusel.
See lugu on nende viimaselt, 2005 ilmunud albumilt Super Extra Gravity. Minu arvates on Nina Perssoni näol tegemist kõige kaunima naislauljaga üldse (äkki ma pole neid väga palju näinud/vaadanud, aga nii on).
The Cardigans - I Need Some Fine Wine and You, You Need to be Nicer
The Cardigans andis välja 6 albumit, millest ilmselt tuntuim on Gran Turismo hittidega "Erase/Rewind" ja "My Favourite Game". Hetkel on bänd puhkusel.
See lugu on nende viimaselt, 2005 ilmunud albumilt Super Extra Gravity. Minu arvates on Nina Perssoni näol tegemist kõige kaunima naislauljaga üldse (äkki ma pole neid väga palju näinud/vaadanud, aga nii on).
The Cardigans - I Need Some Fine Wine and You, You Need to be Nicer
Wednesday, July 13, 2011
Helium
Helium on viimase nädala jooksul endale saanud 70% ajast, mil ma üldse muusikat kuulan. Mida rohekm ma kuulan, seda rohkem mind paneb imestama, et nad pole kunagi eriti kuulsaks saanud. Seda rohkem ma mõtlen, kui alahinnatud nad on.
Tegemist on siis üheksakümnendate keskel tegutsenud USA-st pärit indibändiga. Ütleksin isegi, et selline ilus müramuusika (noise pop). Nad andsid välja kaks albumit, millest esimene oli väga lahe, teine lihtsalt hea. Esimene oli hea, sest nende esimene lauljanna Mary Lou Lord, kes praegu on küll pigem kantri- ja folkartist. Esimese albumi lood olid väga lahedad ja väga omanäolised. Teine album läks natukene popimaks ja igavamaks.
"Superball" on laul esimeselt albumilt, mis küll singlistaatust ei saavutanud kuid see on üks väheseid lugusid, mis endale video sai. Ta on selline rahulik ja uinutav, samas päris toores sürr ja kummaline. Sellegipoolest üks raadiosõbralikemaid lugusid sellelt albumilt.
Soovitan kuulata, kui sulle meeldib The Flaming Lips varasem looming, Yo La Tengo, mingid eelnevad lo-fi ja noise bändid, kes ma siia blogisse olen pannud ...
Helium - Superball
Tegemist on siis üheksakümnendate keskel tegutsenud USA-st pärit indibändiga. Ütleksin isegi, et selline ilus müramuusika (noise pop). Nad andsid välja kaks albumit, millest esimene oli väga lahe, teine lihtsalt hea. Esimene oli hea, sest nende esimene lauljanna Mary Lou Lord, kes praegu on küll pigem kantri- ja folkartist. Esimese albumi lood olid väga lahedad ja väga omanäolised. Teine album läks natukene popimaks ja igavamaks.
"Superball" on laul esimeselt albumilt, mis küll singlistaatust ei saavutanud kuid see on üks väheseid lugusid, mis endale video sai. Ta on selline rahulik ja uinutav, samas päris toores sürr ja kummaline. Sellegipoolest üks raadiosõbralikemaid lugusid sellelt albumilt.
Soovitan kuulata, kui sulle meeldib The Flaming Lips varasem looming, Yo La Tengo, mingid eelnevad lo-fi ja noise bändid, kes ma siia blogisse olen pannud ...
Helium - Superball
Wednesday, July 6, 2011
Editors
Kas Joy Division elab ja on endale mingi üliägeda sündivenna saanud? Kahjuks või õnneks ei ole nii. Kui oleks, siis meil äkki ei oleks Editorsi.
Nagu ka Joy Division on kutid pärit Inglismaalt ja ega muusikagi väga palju erinev ei ole. Kohati kõlab natuke R.E.M.-likult ja natuke igasuguste teiste asjade moodi ka, kuid neil on väga selge omanäolisus.
"Papillon" on nende kolmandalt ja seni viimaselt kauamängivalt pealkirjaga In This Light and on This Evening. Seda "Papilloni" mängitakse raadiotes üsna palju, kuid kui meeldib, siis kuula ka ülejäänud albumit ja ka varasemat loomingut. Kuskil aasta pärast või suts hiljem peaks neilt ka uut materjali tulema ...
Sobib kõigile poistele ja tüdrukutele vanuses 9-84 eluaastat. Eriti meelt mööda kergemat sorti indipungi asutajatele.
Editors - Papillon
Nagu ka Joy Division on kutid pärit Inglismaalt ja ega muusikagi väga palju erinev ei ole. Kohati kõlab natuke R.E.M.-likult ja natuke igasuguste teiste asjade moodi ka, kuid neil on väga selge omanäolisus.
"Papillon" on nende kolmandalt ja seni viimaselt kauamängivalt pealkirjaga In This Light and on This Evening. Seda "Papilloni" mängitakse raadiotes üsna palju, kuid kui meeldib, siis kuula ka ülejäänud albumit ja ka varasemat loomingut. Kuskil aasta pärast või suts hiljem peaks neilt ka uut materjali tulema ...
Sobib kõigile poistele ja tüdrukutele vanuses 9-84 eluaastat. Eriti meelt mööda kergemat sorti indipungi asutajatele.
Editors - Papillon
Tuesday, July 5, 2011
Gorillaz
Tänavu möödub täpselt kümme aastat ansambli Gorillaz omanimelisest esikalbumist. Eks iga vähegi raadiot kuulav inimene tunneb neid lugude "Clint Eastwood", "Feel Good Inc", "Stylo" või äkki isegi kõige uuemalt albumilt pärit "Revolvong Doors" järgi.
Nende järgi ilmselt kõik teavad, et Gorillaz on selline ilus elektrooniline muusika, kus aeg-ajalt mingi vend räpib ka. Siia blogisse postitasin ma aasta tagasi nende Plastic Beach albumilt ühe loo ja nimetasin tolle albumi 2010 suve soundtrackiks (mida see ka oli).
Paljud aga ei tea, et Gorillaz pidi tegelikult olema eksperimentaalne trip-hop punt. Esimene EP, mis ilmus aasta enne albumit oli eksperimentaalne trip-hop. Okei, nende esimene album ka enam vähem. Kuid siis nad leidsid mingi teise oma nišši. Ajasid oma muusika elektroonilisemaks, laivid muutusid visuaalselt võimsamateks, kasutasid huvitavamaid produtsente jne. Kokku tuli hästi lahe ja raadiosõbralik mõnus asi. Elektrooniline alternatiiv-hip-hop?
"Man Research" on lugu esimeselt albumilt ja tõestab, et nad olid kunagi trip-hopile täitsa lähedal. Äkki on ta ka kellegile hea hommikulugu ärkamiseks ...
Gorillaz - Man Research
Nende järgi ilmselt kõik teavad, et Gorillaz on selline ilus elektrooniline muusika, kus aeg-ajalt mingi vend räpib ka. Siia blogisse postitasin ma aasta tagasi nende Plastic Beach albumilt ühe loo ja nimetasin tolle albumi 2010 suve soundtrackiks (mida see ka oli).
Paljud aga ei tea, et Gorillaz pidi tegelikult olema eksperimentaalne trip-hop punt. Esimene EP, mis ilmus aasta enne albumit oli eksperimentaalne trip-hop. Okei, nende esimene album ka enam vähem. Kuid siis nad leidsid mingi teise oma nišši. Ajasid oma muusika elektroonilisemaks, laivid muutusid visuaalselt võimsamateks, kasutasid huvitavamaid produtsente jne. Kokku tuli hästi lahe ja raadiosõbralik mõnus asi. Elektrooniline alternatiiv-hip-hop?
"Man Research" on lugu esimeselt albumilt ja tõestab, et nad olid kunagi trip-hopile täitsa lähedal. Äkki on ta ka kellegile hea hommikulugu ärkamiseks ...
Gorillaz - Man Research
Monday, July 4, 2011
Jane's Addiction
Kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses levis üle maailma selline huvitav nähtus nagu alternatiivrokk. Neid bände tekkis, ma kujutan ette sadu. Kõik sellised asjad nagu Porno for Pyros, Deconstruction, varajane Red Hot Chili Peppers, mingi periood Soundgardenil, Dink jnejne. Nende seas ka Jane's Addiction, mis paljude lahkuminemiste ja kokkutulemiste järel nüd jälle tegutseb.
Kui selle bändi diskograafia läbi kuulata, siis saab vist täieliku ülevaate tolle aja nägemusest alternatiivrokist. See oli ääretult ühesugune, aga üldse mitte halb. Jane's addiction oli üks nii-öelda eeskujubände. Sealt mängivad ja käisid läbi ikka väga kõvade bändide pillimehed: RHCP-st ja Guns N'Roses-st altes Shinedowni ja Garbage-ni välja.
Lühidalt: saa tuttavaks populaarsuselt kolmanda muusikastiiliga tol perioodil (pärast grunget ja eurodance).
Rõõmus rokk.
Jane's Addiction -- Been Caught Stealing
Kui selle bändi diskograafia läbi kuulata, siis saab vist täieliku ülevaate tolle aja nägemusest alternatiivrokist. See oli ääretult ühesugune, aga üldse mitte halb. Jane's addiction oli üks nii-öelda eeskujubände. Sealt mängivad ja käisid läbi ikka väga kõvade bändide pillimehed: RHCP-st ja Guns N'Roses-st altes Shinedowni ja Garbage-ni välja.
Lühidalt: saa tuttavaks populaarsuselt kolmanda muusikastiiliga tol perioodil (pärast grunget ja eurodance).
Rõõmus rokk.
Jane's Addiction -- Been Caught Stealing
Saturday, June 25, 2011
Alice Cooper
Tegeist on tõelise legendiga, kes on oma 63 eluaastast 47 lavalaudadel rokkinud. 25 stuudioalbumit ja kokku üle saja ametliku väljalaske räägivad iseenda eest. Tegemist on mehega, kelle kõrval Marilyn Manson ja Wednesday 13 on poisikesed.
"School's Out" on lugu pärit samanimeliselt albumilt, mis ilmus 1972. Ilmselt üks tema tuntumaid lugusid sellest perioodist, kus Alice Cooper oli veel bänd mitte sooloartist.
Kõigile, kellel kool läbi on ...
Alice Cooper - School's Out
"School's Out" on lugu pärit samanimeliselt albumilt, mis ilmus 1972. Ilmselt üks tema tuntumaid lugusid sellest perioodist, kus Alice Cooper oli veel bänd mitte sooloartist.
Kõigile, kellel kool läbi on ...
Alice Cooper - School's Out
Tuesday, June 21, 2011
Fu Manchu
Nüüd üks maiuspala stonerisõpradele!
Legendaarne Fu Manchu, kes juba peaaegu 25 aastat kütab erinevatel lavalaudadel. Sealhulgas on nad ka meie oma Rock Cafe lavalaudadel tallanud - seda siis aastal 2007. Kogu selle aja jooksul on nad välja andnud kümme kauamängivat ning kordagi ei ole nad suutnud saasta teha. Alati on nad olnud vähemalt head, kui mitte väga head või suurepärased.
Minu isiklik lemmikalbum neilt on 1999 ilmunud King of the Road. Sealt omakorda üks mu lemmikuid on lugu "Weird Beard". Kaheksas rada. Selline tõeliselt mõnusa jämmiva ja kaasatõmbava käiguga lugu. Väga tšill ja kaif.
Kui sulle see album meeldib, siis kuula tervet albumit ja äkki isegi muud diskograafiat. Ja kui sulle see lugu meeldib, siis sa kindlasti pead kuulama stonerbändilt Clutch albumit pealkirjaga Jam Room.
Fu Manchu - Weird Beard
Legendaarne Fu Manchu, kes juba peaaegu 25 aastat kütab erinevatel lavalaudadel. Sealhulgas on nad ka meie oma Rock Cafe lavalaudadel tallanud - seda siis aastal 2007. Kogu selle aja jooksul on nad välja andnud kümme kauamängivat ning kordagi ei ole nad suutnud saasta teha. Alati on nad olnud vähemalt head, kui mitte väga head või suurepärased.
Minu isiklik lemmikalbum neilt on 1999 ilmunud King of the Road. Sealt omakorda üks mu lemmikuid on lugu "Weird Beard". Kaheksas rada. Selline tõeliselt mõnusa jämmiva ja kaasatõmbava käiguga lugu. Väga tšill ja kaif.
Kui sulle see album meeldib, siis kuula tervet albumit ja äkki isegi muud diskograafiat. Ja kui sulle see lugu meeldib, siis sa kindlasti pead kuulama stonerbändilt Clutch albumit pealkirjaga Jam Room.
Fu Manchu - Weird Beard
Monday, June 20, 2011
St. Vincent
St. Vincent on USA naismultiinstrumentalist, eraelus tuntud kui Annie Clarck. Mõningase guugeldamise järel avastasin, et ta mängis varem Kanada tuntud indiorkestri The Polyphonic Spree koosseisus.
Nüüd mõned päevad tagasi jõudis info tema eksistentsist minuni ning ma ei suuda kuulamist lõpetada. Tegemist on lihtsalt niivõrd mõnusa ja ägeda artistiga. Stiililine üldnimetus on ilmselt indipopp. Väike kiiks on ka sees. Vaata videot ja näed.
Marrow on niivõrd kift lugu, et ma ei kujuta eriti ette inimest, kellele see ei meeldiks. Selles on justkui kõik olemas - see on niivõrd rahulik, kuid samas ääretult jõuline lugu. Nii lihtne kuulata, samas nii keeruline, kuid kaasahaarav. Ja loomulikult peab ühel fantastilisel lool olema fantastiline video. Üsna lihtsate vahenditega tehtav kuid väga efektne ja sobiv sellele loole.
St. Vincent - Marrow
Nüüd mõned päevad tagasi jõudis info tema eksistentsist minuni ning ma ei suuda kuulamist lõpetada. Tegemist on lihtsalt niivõrd mõnusa ja ägeda artistiga. Stiililine üldnimetus on ilmselt indipopp. Väike kiiks on ka sees. Vaata videot ja näed.
Marrow on niivõrd kift lugu, et ma ei kujuta eriti ette inimest, kellele see ei meeldiks. Selles on justkui kõik olemas - see on niivõrd rahulik, kuid samas ääretult jõuline lugu. Nii lihtne kuulata, samas nii keeruline, kuid kaasahaarav. Ja loomulikult peab ühel fantastilisel lool olema fantastiline video. Üsna lihtsate vahenditega tehtav kuid väga efektne ja sobiv sellele loole.
St. Vincent - Marrow
Sunday, June 19, 2011
IAMX
IAMX on inglise muusiku, Chris Corneri sooloprojekt. Tema oli ka üks asutajaliikmetest trip-hop bändil Sneaker Pimps. IAMX on minu jaoks suurepärane leid selle aasta Rabarockilt, mis nüüd äsja lõppes.
Stuudiosalvestusi kuulates justkui ei olegi midagi liiga erilist, kuid laiv on täiesti vapustav. Ei tahaks öelda midagi halvasti selle aasta suurnimede (Filter, Pendulum, Public Image Ltd) kohta, kuid IAMX oli minu silmis raudselt selle aasta parim laiv. Õhus oli nii palju energiat ja see oli metsikult kaasahaarav. Stuudiosalvestustelt see kahjuks nii välja ei paista.
IAMX teeb üsna rahulikku elektroonilist muusikat trip-hopi ja roki mõjutustega. Kui Placebo teeks trip-hopi, siis see ilmselt oleks täpselt selline. Tõesti, lood meenutavad üsna palju Placebot, kuigi pisut teises võtmes.
Seda bändi pead kuulama, kui otsid midagi hästi melanhoolset, sürri ja samas rahulikku muusikat, mis tõstaks ihukarvad püsti.
IAMX - My Secret Friend
Stuudiosalvestusi kuulates justkui ei olegi midagi liiga erilist, kuid laiv on täiesti vapustav. Ei tahaks öelda midagi halvasti selle aasta suurnimede (Filter, Pendulum, Public Image Ltd) kohta, kuid IAMX oli minu silmis raudselt selle aasta parim laiv. Õhus oli nii palju energiat ja see oli metsikult kaasahaarav. Stuudiosalvestustelt see kahjuks nii välja ei paista.
IAMX teeb üsna rahulikku elektroonilist muusikat trip-hopi ja roki mõjutustega. Kui Placebo teeks trip-hopi, siis see ilmselt oleks täpselt selline. Tõesti, lood meenutavad üsna palju Placebot, kuigi pisut teises võtmes.
Seda bändi pead kuulama, kui otsid midagi hästi melanhoolset, sürri ja samas rahulikku muusikat, mis tõstaks ihukarvad püsti.
IAMX - My Secret Friend
Thursday, June 16, 2011
The Greenhornes
The Greenhornes nimi ei pruugi väga palju öelda, kuid äkki ütleb midagi nimi Jack Lawrence (The Dead Weather ja The Raconteurs bassimees) või Patrick Keeler (The Raconteurs ja Soledad Brothers trummar). Need kaks kutti ja Graig Fox on hetkel selle bändi hing ja süda.
Tegemist on bändiga, mis on ajas järjest paremaks läinud. Teab kas asi on selles, et nad ise on arenenud või äkki selles, et Jack White hakkas mingil hetkel nende produtsendiks või äkki milleski muus. Igastahes on nad 15 tegutsemisaasta jooksul andnud välja 4 albumit, millest viimane tuli eelmisel aastal, ja ühe EP.
"Shelter of your arms" on lugu nende 2005 aastal ilmunud EP-lt. Selle EP ja sealt edasi ongi see periood, kus Jack White (ja kohati ka Brendan Benson) on neid produtseerinud ja igatmoodi vaeva näinud. Uuem kraam on ka väga hea.
Sellest loost on muide The White Stripes väga hea kaveri teinud.
Seda bändi soovitaksin kuulata, kui sulle meeldib igasugune blues-rock või blues või rock või kui sa oled Karl Kruuse.
The Greenhornes - Shelter of your arms
Tegemist on bändiga, mis on ajas järjest paremaks läinud. Teab kas asi on selles, et nad ise on arenenud või äkki selles, et Jack White hakkas mingil hetkel nende produtsendiks või äkki milleski muus. Igastahes on nad 15 tegutsemisaasta jooksul andnud välja 4 albumit, millest viimane tuli eelmisel aastal, ja ühe EP.
"Shelter of your arms" on lugu nende 2005 aastal ilmunud EP-lt. Selle EP ja sealt edasi ongi see periood, kus Jack White (ja kohati ka Brendan Benson) on neid produtseerinud ja igatmoodi vaeva näinud. Uuem kraam on ka väga hea.
Sellest loost on muide The White Stripes väga hea kaveri teinud.
Seda bändi soovitaksin kuulata, kui sulle meeldib igasugune blues-rock või blues või rock või kui sa oled Karl Kruuse.
The Greenhornes - Shelter of your arms
Wednesday, June 15, 2011
Geneva Jacuzzi
Geneva Jacuzzi näol on tegemist fantastilise Lo-Fi artistiga. Kui sa oled kunagi kuulnud Maria Minervat(keda ma ka siiasamasse blogisse olen postitanud), siis sa enam-vähem tead millest jutt käib. Geneva Jacuzzi on aga veelgi psühhedeelsem, melanhoolsem ja samas teravam/värvikam/kontrastsem (misiganes see õige sõna ka pole).
Muusika on üsna minimalistlik, kuid kindlasti mitte pealiskaudne. Kõlab nagu see, mida nimetati "kosmosemuusikaks" või "robotite muusikaks" 70-ndatel. See, et sellist asja tehakse tänapäeval on ikka väga äge. Minusugustel jätkub guugeldamist.
Geneva Jacuzzi meeldib ilmselt kõigile, kellele meeldib Maria Minerva, Ariel Pink, John Maus jne...
Geneva Jacuzzi - Clothes on the bed
Muusika on üsna minimalistlik, kuid kindlasti mitte pealiskaudne. Kõlab nagu see, mida nimetati "kosmosemuusikaks" või "robotite muusikaks" 70-ndatel. See, et sellist asja tehakse tänapäeval on ikka väga äge. Minusugustel jätkub guugeldamist.
Geneva Jacuzzi meeldib ilmselt kõigile, kellele meeldib Maria Minerva, Ariel Pink, John Maus jne...
Geneva Jacuzzi - Clothes on the bed
Monday, June 13, 2011
Danger Mouse & Daniele Luppi
Järjekordselt tuleb juttu suurprodutsendist Danger Mousest. Alati olen kiitnud, kui fantastiliste asjadega ta suudab lagedale tulla. Nii ka seekord. Seekord tegi ta seda koos Daniele Luppiga, kes on samuti produtsent, kuid tegutseb rohkem filmimuusikaga.
Rome (see album) on hoopis uutmoodi kõlaga. Justkui nad üritaksid popmuusikat ajas tagasi viia. Justkui oleks Luppi hakanud muusikat kirjutama mõnele westernile ja siis Danger Mouse seisis kõrval ja suskas näpuga oma indiroki elemente sisse. Albumile on valitud ka kaks väga vinget vokalisti, kelleks on Jack White ja Norah Jones, kes on ju mõlemad väga erilise ja väärtusliku häälega. Nad kasutavad ka koori, mida popmuusikas liiga tihti ei kohta. Vägev värk!
"Two Against One" on sisse laulnud Jack White ja see on ilmselt selle albumi kõige populaarsem lugu. Lühike kuid väga sisukas. Sõnadele (ja sõnumile) on pööratud vähemalt sama palju rõhku kui kõigele muule.
Danger Mouse & Daniele Luppi - Two Against One
Rome (see album) on hoopis uutmoodi kõlaga. Justkui nad üritaksid popmuusikat ajas tagasi viia. Justkui oleks Luppi hakanud muusikat kirjutama mõnele westernile ja siis Danger Mouse seisis kõrval ja suskas näpuga oma indiroki elemente sisse. Albumile on valitud ka kaks väga vinget vokalisti, kelleks on Jack White ja Norah Jones, kes on ju mõlemad väga erilise ja väärtusliku häälega. Nad kasutavad ka koori, mida popmuusikas liiga tihti ei kohta. Vägev värk!
"Two Against One" on sisse laulnud Jack White ja see on ilmselt selle albumi kõige populaarsem lugu. Lühike kuid väga sisukas. Sõnadele (ja sõnumile) on pööratud vähemalt sama palju rõhku kui kõigele muule.
Danger Mouse & Daniele Luppi - Two Against One
Thursday, June 2, 2011
Broken Bells
Broken Bells on verivärske punt USA-st, kes teeb sellist suhteliselt kerget indirokki. Natuke elektroonikat annab kohati mõnusa kosmosehõngu. Selle bändi on otsastlõpuni produtseerinud Danger Mouse, kellest ma varemgi olen pisut rääkinud. Broken Bells on üks põhjuseid, miks ta sai sel aastal aasta produtsendi Grammy auhinna.
Broken Bells tuli kokku 2009. 2010 andid välja esimese omanimelise albumi ning aasta hiljem, täpsemalt 29. märts, tuli lisaks välja nelja rajaga EP. Mõlemad on vapustavalt head.
"The Ghost Inside" on stiilinäide debüütplaadilt. Kahjuks Youtube ei lubanud mul postitada videoga versiooni ja kahjuks Youtubes ei ole hetkel ka sellest loost albumi versiooni. Kui viitsid, siis soovitan ikkagi videot juurde vaadata. Sama ilus ja hea, kui laul ise.
Broken Bells - The Ghost Inside
"Meyrin Fields" on stiilinäide ne 2 kuud tagasi ilmunud EP-lt Meyrin Fields. Tegemist on avalooga ja kohe võtab jalust nõrgaks. Ülejäänud kolme loo ajal oled horisontaalselt maas. Siin on rohkem elektroonikat, aga see annab ainult juurde.
Broken Bells - Meyrin Fields
Broken Bells tuli kokku 2009. 2010 andid välja esimese omanimelise albumi ning aasta hiljem, täpsemalt 29. märts, tuli lisaks välja nelja rajaga EP. Mõlemad on vapustavalt head.
"The Ghost Inside" on stiilinäide debüütplaadilt. Kahjuks Youtube ei lubanud mul postitada videoga versiooni ja kahjuks Youtubes ei ole hetkel ka sellest loost albumi versiooni. Kui viitsid, siis soovitan ikkagi videot juurde vaadata. Sama ilus ja hea, kui laul ise.
Broken Bells - The Ghost Inside
"Meyrin Fields" on stiilinäide ne 2 kuud tagasi ilmunud EP-lt Meyrin Fields. Tegemist on avalooga ja kohe võtab jalust nõrgaks. Ülejäänud kolme loo ajal oled horisontaalselt maas. Siin on rohkem elektroonikat, aga see annab ainult juurde.
Broken Bells - Meyrin Fields
Wednesday, June 1, 2011
12 Stone Toddler
Päris omapärase stiiliga bänd ja seekord mitte heas mõttes. Keegi nimetas neid lounge-metal artistiks. See on natuke liialdatud ilmselt. Mina ütleks pigem nukumaja-punk. Muusikat on nad teinud nelja aasta jooksul kaks plaati ning on veel üsna vähetuntud.
Kui aus olla, siis nad ei peakski tuntuks saama. Oleksid võinud pärast "Candles on the Cake" lugu pillid kotti panna ja midagi uut tegema hakata. Siiski mingil kummalisel põhjusel on mulle see üks lugu ammusest ajast kummitama jäänud ja ei saa peast välja ka. On ta siis nii hea? Ilmselt mitte, aga mingi kala kuskil on, mis selle jue atraktiivseks teeb. Mina pole seda veel välja mõelnud - kui sa mõtled, siis anna teada.
12 Stone Toddler - Candles on the Cake
Kui aus olla, siis nad ei peakski tuntuks saama. Oleksid võinud pärast "Candles on the Cake" lugu pillid kotti panna ja midagi uut tegema hakata. Siiski mingil kummalisel põhjusel on mulle see üks lugu ammusest ajast kummitama jäänud ja ei saa peast välja ka. On ta siis nii hea? Ilmselt mitte, aga mingi kala kuskil on, mis selle jue atraktiivseks teeb. Mina pole seda veel välja mõelnud - kui sa mõtled, siis anna teada.
12 Stone Toddler - Candles on the Cake
Tuesday, May 31, 2011
Saint Etienne
Saint Etienne - legendaarne indiedisko punt inglismaalt. Alustasid aastal 1990 ning aasta hiljem andsid välja oma väga menuka albumi Foxbase Alpha. Samalt albumilt on ka see lugu pärit.
"Only Love Can Break Your Heart" ongi ilmselt nende kõige tuntum lugu. Päris kohe kõige esimeselt albumilt esimese singlina, kusjuures, tegemist on Neil Youngi coveriga. Praegu nad tegutsevad endiselt ja on päris palju muusikat välja andnud. Väga palju head muusikat.
Kui sa oled selline suur indie-muusika austaja ja ka tantsukunn, siis kuula kindlasti. Soovitan näiteks, kui sulle meeldib Architecture In Helsinki, vanem Moby või remixitud Radiohead.
Saint Etienne - Only Love Can Break Your Heart
"Only Love Can Break Your Heart" ongi ilmselt nende kõige tuntum lugu. Päris kohe kõige esimeselt albumilt esimese singlina, kusjuures, tegemist on Neil Youngi coveriga. Praegu nad tegutsevad endiselt ja on päris palju muusikat välja andnud. Väga palju head muusikat.
Kui sa oled selline suur indie-muusika austaja ja ka tantsukunn, siis kuula kindlasti. Soovitan näiteks, kui sulle meeldib Architecture In Helsinki, vanem Moby või remixitud Radiohead.
Saint Etienne - Only Love Can Break Your Heart
Saturday, May 21, 2011
Oysterhead
Oysterhead oli kümme aastat samasugune superbänd nagu Them Crooked Vultures täna. Bassimeheks Les Claypool (Primus), kitarristiks Trey Anastasio (Phish) ja trummariks Stewart Copeland (The Police). Kõik laulsid ka. Nad tegutsesid täpselt kaks aastat: 2000 hakkasid bändi tegema ning 2001 andsid välja albumi, tegid väikese tuuri ja läksid laiali. 2006 andsid nad veel ühe comeback kontserti ning ilmselt enam me neid lavalaudadel kunagi ei näe. Muusikastiiliks on funk rock, mille sekka on pisut ägedat jämmi segatud.
See ainus album, mis nad välja andsid, kandis pealkirja The Grand Pecking Order. Seda soovitan päris kindlasti kõigil kuulata! "Owner of the World" on albumi viimane lugu ja see on ka viimane lugu, mis nad kunagi esitanud on. See oli nende 2006 aasta kontserti viimane lisalugu.
See muusika sobib niisama taustaks, kuulamiseks ja videote järgi on nad ka laivis ägedad vaadata. Ja see bänd meeldib sulle, kui sulle meeldib Phish, The Police või Primus (või mõni teine Les Claypooli bänd).
Oysterhead - Owner of the World
See ainus album, mis nad välja andsid, kandis pealkirja The Grand Pecking Order. Seda soovitan päris kindlasti kõigil kuulata! "Owner of the World" on albumi viimane lugu ja see on ka viimane lugu, mis nad kunagi esitanud on. See oli nende 2006 aasta kontserti viimane lisalugu.
See muusika sobib niisama taustaks, kuulamiseks ja videote järgi on nad ka laivis ägedad vaadata. Ja see bänd meeldib sulle, kui sulle meeldib Phish, The Police või Primus (või mõni teine Les Claypooli bänd).
Oysterhead - Owner of the World
Thursday, May 19, 2011
Mr. Scruff
Mr. Scruff on Inglismaalt pärit DJ, kes varsti juba 20 aastat on meelt lahutanud. Ta teeb sellist jazzilikku elektroonilist loungemuusikat. Üsna palju on sees ka ägedaid lo-fi elemente.
Ta on välja andnud 6 kauamängivat albumit, Lisaks veelmegapalju singleid ja muud huvitavat. Ma ise kaifin tema teist, 1999 ilmunud albumit Keep It Unreal. Sealtsamast ka lugu "Get A Move On" on pärit. Ülimahe on albumi lõpulugu "Fish" ja tegelikult kogu album on hea. Tegemist on peaaegu universaalse muusikaga - seda on mõnus kuulata taustaks ja ka kontserti pileti eestma maksaksin. Autoga sõites ma küll ei tahaks seda kuulata.
Lühidalt: supertšill!
Mr. Scruff - Get A Move On
Ta on välja andnud 6 kauamängivat albumit, Lisaks veelmegapalju singleid ja muud huvitavat. Ma ise kaifin tema teist, 1999 ilmunud albumit Keep It Unreal. Sealtsamast ka lugu "Get A Move On" on pärit. Ülimahe on albumi lõpulugu "Fish" ja tegelikult kogu album on hea. Tegemist on peaaegu universaalse muusikaga - seda on mõnus kuulata taustaks ja ka kontserti pileti eestma maksaksin. Autoga sõites ma küll ei tahaks seda kuulata.
Lühidalt: supertšill!
Mr. Scruff - Get A Move On
Monday, May 16, 2011
Scars On Broadway
System of a Down läks katki ning tekkis Scars On Bradway. Viis aastat läks mööda ning nüüd tegutsevad mõlemad. Scars On Broadway algatasid SOAD-i kitarrist Daron Malakian ja trummar John Dolmayan. Võrreldes SOAD-iga on muusika lihtsam, konkreetsem, toorem. Kui Malakien sai alguses SOAD-is vaid mõnes loos tausta laulda, hiljem ka mõnd lugu laulda, siis nüüd hakkas ta frontmaniks ning minu arvates ei tule sellega liiga hästi toime. 2008-2010 olid nad puhkusel tuues põhjuseks, et neil (eelkõige frontmanil) on tuuritamisest kõrini. 2008 andsid nad just omanimelise ja seni ainsa plaadi välja, niiet nad olid tol hetkel üle maailma väga nõutud bänd.
Seda plaati on tehtud korralikult maha ja on kiidetud taevani. Ma arvan, et tõde on peidus kuskil vahepeal. Kindlasti ei ole see parim plaat, mis ma kuulnud olen, kuid ta on pisut eristuv ja omapärane. Saab loomulikult tuua väga selgeid paralleele Sustem of a Downiga. Scars On Broadwayl on mõned pärlid ja mõned lood, mis on ilmselt pisut nihu läinud.
"They Say" on aga päris äge. Lugu on mõnusalt jõuline, mõnusa rütmiga ja korralikult toores. Nende esimene ja tuntuim singel.
Scars On Broadway - They Say
Seda plaati on tehtud korralikult maha ja on kiidetud taevani. Ma arvan, et tõde on peidus kuskil vahepeal. Kindlasti ei ole see parim plaat, mis ma kuulnud olen, kuid ta on pisut eristuv ja omapärane. Saab loomulikult tuua väga selgeid paralleele Sustem of a Downiga. Scars On Broadwayl on mõned pärlid ja mõned lood, mis on ilmselt pisut nihu läinud.
"They Say" on aga päris äge. Lugu on mõnusalt jõuline, mõnusa rütmiga ja korralikult toores. Nende esimene ja tuntuim singel.
Scars On Broadway - They Say
Saturday, May 14, 2011
The Creatures
The Creatures on kaheksakümnendate algul loodud duo, mis koosneb lauljast Siouxsie Siouxist ja Budgiest. Mõlemad on ansambli Siouxsie and the Banshees liikmed ja teevad The Creaturesit tegelikult kõrvalprojektina. Siouxie on minu jaoks üks ägedamaid naislauljaid. Niivõrd karismaatiline kuju, laval väga äge vaadata, võimsa häälega.
Kui Siouxsie and the Banshees on pigem selline punk-kollektiiv, siis The creatures on minu jaoks põnevam. Stiiliks ütleksin ma neile art-rock, kuigi see võib pisut mööda olla. Lugudest võib leida natuke jazzi, punki, poppi, ladina ja aafrika rütme. Eks ta üks eksperimentaalne kompott ole.
"Standing There" on nende teise albumi, Boomerang avalugu ning kindlasti üks meeldejäävamaid. Plaat tuli välja 1989 ning see on tõeline meistriteos. Pärast seda tuli välja veel kaks albumit, kuid mulle need niiväga ei meeldinud. Kahju, et ma ei saa postitada lugu "You!", mis on mu isiklik lemmik. Kui võimalus tekib, siis kuula.
The Creatures - Standing There
Kui Siouxsie and the Banshees on pigem selline punk-kollektiiv, siis The creatures on minu jaoks põnevam. Stiiliks ütleksin ma neile art-rock, kuigi see võib pisut mööda olla. Lugudest võib leida natuke jazzi, punki, poppi, ladina ja aafrika rütme. Eks ta üks eksperimentaalne kompott ole.
"Standing There" on nende teise albumi, Boomerang avalugu ning kindlasti üks meeldejäävamaid. Plaat tuli välja 1989 ning see on tõeline meistriteos. Pärast seda tuli välja veel kaks albumit, kuid mulle need niiväga ei meeldinud. Kahju, et ma ei saa postitada lugu "You!", mis on mu isiklik lemmik. Kui võimalus tekib, siis kuula.
The Creatures - Standing There
Sunday, May 8, 2011
Tomahawk
Umbes pool aastat tagasi postitasin siia blogisse bändi nimega Mr. Bungle ning ainisin ära, et kõik, mis nende frontman Mike Patton teeb, tuleb üldjuhul hästi välja. Siin ongi järgmine stiilinäide. Mr. Bunglega koos mainisin Tamahawki oma mäletamist mööda ära.
Tomahawk sobib inimestele, kellele StarFM-i kuulamine enam piisavat rahuldust ei paku ja vaja on midagi eksperimentaalsemat, sürrimat, keerulisemat või lihtsalt huvitavamat. Stiili on ääretult keeruline määratleda. Kohati on justkui sarnane Mr. Bungle-le mis peaks olema avant-garde roki ja popi vahepealne moodustis. Väga paljudes lugudes kasutatakse erinevaid müramuusika elemente.
"Rape This Day" on nende teiselt, 2003 ilmunud albumilt Mit Gas teine lugu. See lugu on vast mingi eksperimentaalpunk? Samas tont seda teab. Ma ei oskagi eriti soovitada, kellele see bänd võiks meeldida, sest ta teeb päris omamoodi muusikat. Midagi analoogset kohe ette ei tulegi.
Tomahawk - Rape This Day
Tomahawk sobib inimestele, kellele StarFM-i kuulamine enam piisavat rahuldust ei paku ja vaja on midagi eksperimentaalsemat, sürrimat, keerulisemat või lihtsalt huvitavamat. Stiili on ääretult keeruline määratleda. Kohati on justkui sarnane Mr. Bungle-le mis peaks olema avant-garde roki ja popi vahepealne moodustis. Väga paljudes lugudes kasutatakse erinevaid müramuusika elemente.
"Rape This Day" on nende teiselt, 2003 ilmunud albumilt Mit Gas teine lugu. See lugu on vast mingi eksperimentaalpunk? Samas tont seda teab. Ma ei oskagi eriti soovitada, kellele see bänd võiks meeldida, sest ta teeb päris omamoodi muusikat. Midagi analoogset kohe ette ei tulegi.
Tomahawk - Rape This Day
Saturday, May 7, 2011
Kasabian
Kasabian sai tuntuks oma esimeselt albumilet pärineva looga "Club Foot", mis mingil imelikul kombel sattus tol hetkel iga kolmanda arvutimängu ja iga viienda filmi soundtrackidesse. Paljud teavad eelmisel aastal väljanantud albumit West Ryder Pauper Lunatic Asylum ja sellelt lugusid nagu "Where did all the love go" ja Vlad the impaler", mida mängiti eesti raadiotes väga palju. Palju aga ei teata, et aastal 2004 pärast omanimelise esikalbumi välja andmist andsid nad erinevate singlite peal veel ühe albumi jagu B-materjali.
"Lab Twat" ongi pärit "L.S.F." singlilt. Selles B-materjalis on üht-teist megalahedat kraami. Loomulikult Kasabiani tuntud headuses - võib-olla pisut sürrim ja undegroundim, kuid kui sulle meeldib Kasabian, siis peaksid ka seda kuulama.
Kasabian - Lab Twat
"Lab Twat" ongi pärit "L.S.F." singlilt. Selles B-materjalis on üht-teist megalahedat kraami. Loomulikult Kasabiani tuntud headuses - võib-olla pisut sürrim ja undegroundim, kuid kui sulle meeldib Kasabian, siis peaksid ka seda kuulama.
Kasabian - Lab Twat
Friday, May 6, 2011
Left Lane Cruiser
Tegemist on ühe ägeda blues-rock duoga. Mõni aeg tagasi käisid kõlakad, et blues võib jälle popiks saada. Mõni aeg pärast seda läks The White Stripes laiali ning need jutud jäid katki. Asemele tekkis küll kuhjaga teisi ägedaid raadiosõbralikke blues-rock bände nagu The Raconteurs, Radio Moscow ja The Black Keys, kuid see pole päris see.
Need kutid Left Lane Cruiserist on "the real shit". Künnavad normaalselt põldu, söövad hommikuks, lõunaks ja õhtuks steiki ning ube, sõidavad maandteel vastasreas ja lasevad haavlipüssiga teeäärseid lehmi. Vahepeal teevad enda välja elamiseks küünis bändiproovi. See blues on ehtne ja aus. Laulud on nende jaoks olulistest asjadest. Asi on pakitud väga mõnusalt kuulatavasse ümbrisesse, kusjuures neil on õnnestunud vältida popiks saamist. See kuidagi lisab asjale võlu.
Bändist: Left Lane Cruiser tegutseb USA-s Indiana osariigis aastast 2004. selle aja jooksul on nad välja andnud 4 albumit, millest viimane tuli selle aasta 1. märtsil. "Pork and Beans" on nende teiselt stuudioalbumilt Bring Yo' Ass To The Table, mis on äge. Bluesisõpradele kohustuslik!
Left Lane Cruser - Pork and Beans
Need kutid Left Lane Cruiserist on "the real shit". Künnavad normaalselt põldu, söövad hommikuks, lõunaks ja õhtuks steiki ning ube, sõidavad maandteel vastasreas ja lasevad haavlipüssiga teeäärseid lehmi. Vahepeal teevad enda välja elamiseks küünis bändiproovi. See blues on ehtne ja aus. Laulud on nende jaoks olulistest asjadest. Asi on pakitud väga mõnusalt kuulatavasse ümbrisesse, kusjuures neil on õnnestunud vältida popiks saamist. See kuidagi lisab asjale võlu.
Bändist: Left Lane Cruiser tegutseb USA-s Indiana osariigis aastast 2004. selle aja jooksul on nad välja andnud 4 albumit, millest viimane tuli selle aasta 1. märtsil. "Pork and Beans" on nende teiselt stuudioalbumilt Bring Yo' Ass To The Table, mis on äge. Bluesisõpradele kohustuslik!
Left Lane Cruser - Pork and Beans
Tuesday, April 26, 2011
Jim Noir
Jim Noir (sünnijärgse nimega Allan Roberts) on üks noor kutt Inglismaalt, kes elab muretut elu. Seda küll vaid muusika järgi otsustades. Tegelikult on ta enda kuue tegutsemisaasta jooksul välja andnud juba kolm albumit ja tundub, et ta on päris nõutud mees. Muretust elust asi kaugel.
Jim Noir teeb sellist hästi mõnusat ja tšilli indiepoppi. Esimene album tuli välja juba 2005 lõpus ning nüüd viimane eelmise aasta lõpus.
"My Patch" on ilmselt ta kõige tuntum lugu. Esimese albumi avalugu. Väikeseks vihjeks ütlen, et mulle väga meeldib. Lugu tõestab, et ei lähe vaja palju lüürikat, et anda palju sisu edasi.
Jim Noir - My Patch
Jim Noir teeb sellist hästi mõnusat ja tšilli indiepoppi. Esimene album tuli välja juba 2005 lõpus ning nüüd viimane eelmise aasta lõpus.
"My Patch" on ilmselt ta kõige tuntum lugu. Esimese albumi avalugu. Väikeseks vihjeks ütlen, et mulle väga meeldib. Lugu tõestab, et ei lähe vaja palju lüürikat, et anda palju sisu edasi.
Jim Noir - My Patch
Sunday, April 17, 2011
LCD Soundsystem
Tegemist on USA-st pärit dance-punk kollektiiviga, kes tantsitas ja hullutas kümme aastat miljoneid kuulajaid üle maailma nind andis nüüd kaks nädalat tagasi oma lahkumiskontserti. Kümne tegutsemisaasta jooksul andsid nad välja kolm kauamägivat, 19 singlit ning lisaks veel lugusid erinevate kogumike peal.
LCD Soundsystemi keskne kuju James Murphy ütles laiali minekuks kaks põhjust. Esiteks hakaksid erinevad firmad nende muusika pealt meeletuid summasi korjama - raha tõsteti muusikast ja meelelahutusest ettepoole. Üllas või mis ... Teise põhjusena ütles ta, et tal pole sellele bändile enam palju pakkuda. Parimad lood on juba ära tehtud ja aeg on edaasi liikuda. LCD Soundsystem lahkus, kui oli veel tipus. Nende muusika on aga veel kaua alles.
"I Can Change" on nende kõige uuemalt albumilt This Is Happening teine singel. Järjekordselt on tegemist hea albumiga ning ka kriitikutelt väga häid revjuusid saanud (selliseid albumeid olen üllatavalt palju postitanud...)
LCD Soundsystem - I Can Change
LCD Soundsystemi keskne kuju James Murphy ütles laiali minekuks kaks põhjust. Esiteks hakaksid erinevad firmad nende muusika pealt meeletuid summasi korjama - raha tõsteti muusikast ja meelelahutusest ettepoole. Üllas või mis ... Teise põhjusena ütles ta, et tal pole sellele bändile enam palju pakkuda. Parimad lood on juba ära tehtud ja aeg on edaasi liikuda. LCD Soundsystem lahkus, kui oli veel tipus. Nende muusika on aga veel kaua alles.
"I Can Change" on nende kõige uuemalt albumilt This Is Happening teine singel. Järjekordselt on tegemist hea albumiga ning ka kriitikutelt väga häid revjuusid saanud (selliseid albumeid olen üllatavalt palju postitanud...)
LCD Soundsystem - I Can Change
Saturday, April 16, 2011
Adam Freeland
Adam Freeland oli üks esimesi elektroonilist muusikat tegevat artiste, kelle ma avastasin. Tont teab, mis selle stiili nimetus täpselt on - nende sadade variantide seast nimetagem seda siis lihtsuse mõttes näiteks "electro-house" Aasta oli siis veel 2005 ...
Nüüd olen mina palju vanemaks saanud ja tema ka. Kui aus olla, siis muusika väga palju paremaks pole läinud. Kas viga on temas või olen mina liiga nõudlikuks muutunud - ei tea. Igastahes andis ta 2003 aastal välja suurepärase kauamängiva pealkirjaga Now & Them. Mitmesse loosse on peidetud igasuguseid sotsiaalseid sõnumeid. Eriti tarbimisühiskonna ja kapitalismi vastu ning eriti albumi avaloos "We want Your Soul". Väga palju kasutab ta igasuguseid sämpleid ja teeb koostööd erinevate muusikutega. Edukalt.
Nüüd kaks aastata tagasi andis ta välja oma hetkel viimase albumi, mis kahjuks nii hea ei olnud. Võib-olla pole ma lihtsalt ei oska asja hinnata, kuid minu jaoks see uus muusika on natukene igav. Üldse mitte nii uudne, kui Now & Them. Kui arvad teisiti, siis ütle mulle ka.
Adam Freeland - We Want Your Soul
Nüüd olen mina palju vanemaks saanud ja tema ka. Kui aus olla, siis muusika väga palju paremaks pole läinud. Kas viga on temas või olen mina liiga nõudlikuks muutunud - ei tea. Igastahes andis ta 2003 aastal välja suurepärase kauamängiva pealkirjaga Now & Them. Mitmesse loosse on peidetud igasuguseid sotsiaalseid sõnumeid. Eriti tarbimisühiskonna ja kapitalismi vastu ning eriti albumi avaloos "We want Your Soul". Väga palju kasutab ta igasuguseid sämpleid ja teeb koostööd erinevate muusikutega. Edukalt.
Nüüd kaks aastata tagasi andis ta välja oma hetkel viimase albumi, mis kahjuks nii hea ei olnud. Võib-olla pole ma lihtsalt ei oska asja hinnata, kuid minu jaoks see uus muusika on natukene igav. Üldse mitte nii uudne, kui Now & Them. Kui arvad teisiti, siis ütle mulle ka.
Adam Freeland - We Want Your Soul
Friday, April 15, 2011
Nine Inch Nails
Legendaarsed industriaalroki suurkujud, kes lahutavad me meelt juba aastast 1988 ning nende (õigemini tema) hoog ei näi veel niipea raugevat. Trent Reznor on see mees, kes on selle bändi alustanud, üles ehitanud ja nüüd magusaid vilju nopib. Koos temaga käib tuuritamas ja salvestamas väga palju väga erinevaid tuntud muusikuid A Perfect Circle kitarristist Marilyn Mansoni sündimängijani.
NIN sai tuntuks juba esimese albumiga Pretty Hate Machine. Julgen väita, et see on bänd, kes on ainult häid albumeid välja andnud. Ilmselt minu lemmik With Teeth tuli välja 2005 ning "Everyday is Exactly The Same" ongi väike stiilinäide sellelt.
Kõlakad käivad, et 2011 lõpus või 2012 alguses on NIN-lt uut materjali oodata. Seniks aga soovitan kuulata nende vana kraami või Trent Reznori uuemat projekti nimega How To Destroy Angels. Värskelt eelmise aasta juunis andsid välja EP ja praegu töötavad uue kallal.
Nine Inch Nails - Everyday Is Exactly The Same
NIN sai tuntuks juba esimese albumiga Pretty Hate Machine. Julgen väita, et see on bänd, kes on ainult häid albumeid välja andnud. Ilmselt minu lemmik With Teeth tuli välja 2005 ning "Everyday is Exactly The Same" ongi väike stiilinäide sellelt.
Kõlakad käivad, et 2011 lõpus või 2012 alguses on NIN-lt uut materjali oodata. Seniks aga soovitan kuulata nende vana kraami või Trent Reznori uuemat projekti nimega How To Destroy Angels. Värskelt eelmise aasta juunis andsid välja EP ja praegu töötavad uue kallal.
Nine Inch Nails - Everyday Is Exactly The Same
Saturday, April 9, 2011
LCMDF
LCMDF (Le Corps Mince de Françoise) on ilmselt parim asi, mis viimastel aastatel Soome popmuusikas juhtunud on. Tegutsenud on nad küll juba 4 aastat ning selle aja jooksul on nad välja andnud päris palju singleid ja promoplaate, kuid kauamängivani jõudsid nad alles selle aasta veebruaris. Täpsemalt öeldes tuli Love & Nature välja 23 veebruaril.
Tegemist on elektropop-duoga, kes veel mõni aeg tagasi oli trio. Alles on jäänud kaks õde Emma ja Mia Kemppainen. Nad teevad sellist väga lihtsat ja meeldejäävat poppi, kuid mingi kiiksuga. Tänu kiiksu varieerumisele on igas loos midagi uut ja ägedat. Mõned kriitikud on juba nimetanud seda albumit käesoleva aasta parimaks.
Ajakirjale Dazed Digital antud intervjuus vastasid nad küsimusele "mis te edasi teete?", et kui neil aega on, siis nad reisivad päikesele ja hakkavad uut albumit kirjutama. Edu neile.
LCMDF - Gandhi
Tegemist on elektropop-duoga, kes veel mõni aeg tagasi oli trio. Alles on jäänud kaks õde Emma ja Mia Kemppainen. Nad teevad sellist väga lihtsat ja meeldejäävat poppi, kuid mingi kiiksuga. Tänu kiiksu varieerumisele on igas loos midagi uut ja ägedat. Mõned kriitikud on juba nimetanud seda albumit käesoleva aasta parimaks.
Ajakirjale Dazed Digital antud intervjuus vastasid nad küsimusele "mis te edasi teete?", et kui neil aega on, siis nad reisivad päikesele ja hakkavad uut albumit kirjutama. Edu neile.
LCMDF - Gandhi
Friday, April 8, 2011
The Flaming Lips
The Flaming Lips on väga huvitava käekäiguga bänd. Nad alustasid tegutsemist aastal 1983 ning siis nad viljelesid veel suhteliselt toorest punkrokki. Läks mööda kümmekond aastat ning nad hakkasid katsetama uusi asju ning stiiliks oli tol ajal pigem eksperimentaalrokk või psühhedeeliline rokk nagu armastatakse öelda. Läks veel suts aega mööda ning rokist sai pop. Kuid tegemist ei olnud tavalise popiga. Sisse tooti omajagu elektroonikat ning laulud muutusid rahulikumaks ja sügavamaks. Ise nimetasid stiili unistavaks popiks (dream pop). Vanad mõjutused jäid teatud määral siiski sisse. Praegu on nad justkui leidnud kuldse kesktee ja teevad sellist psühhedeelilis-unistavat eksperimentaalpoprokki. Loodan, et mind sellise termini pärast nüüd maha ei lööda.
Seda bändi postitan ma eelkõige, et promoda nende 2002 aastal ilmunud plaati pealkirjaga Yoshimi Battles the Pink Robots. Tegemist on siis albumiga ne dream pop perioodist. See on tõeline hea tuju muusika. Niivõrd rahulik, rõõmus ja ilus. Tegemist on ühe mu lemmikplaadiga. Mu isiklikus top 50-s oleks ta kindlasti kuskil eesotsas Iggi Popi, Radioheadi ja The Brian Jonestown Massacrega konkureerimas.
Ja kuna mulle endale see album nii väga meeldib, siis panen üles 2 lugu sellelt. Albumi avalugu Fight Test ning kolmas lugu Yoshimi Battles the Pink Robots Part 1. Mõlemad on singlid sellelt plaadilt. Kokku on seal 11 lugu, mis on tegelikult kõik väga hea ja ühtlase tasemega.
Enjoy!
The Flaming Lips - Fight Test
The Flaming Lips - Yoshimi Battles the Pink Robots part 1
Seda bändi postitan ma eelkõige, et promoda nende 2002 aastal ilmunud plaati pealkirjaga Yoshimi Battles the Pink Robots. Tegemist on siis albumiga ne dream pop perioodist. See on tõeline hea tuju muusika. Niivõrd rahulik, rõõmus ja ilus. Tegemist on ühe mu lemmikplaadiga. Mu isiklikus top 50-s oleks ta kindlasti kuskil eesotsas Iggi Popi, Radioheadi ja The Brian Jonestown Massacrega konkureerimas.
Ja kuna mulle endale see album nii väga meeldib, siis panen üles 2 lugu sellelt. Albumi avalugu Fight Test ning kolmas lugu Yoshimi Battles the Pink Robots Part 1. Mõlemad on singlid sellelt plaadilt. Kokku on seal 11 lugu, mis on tegelikult kõik väga hea ja ühtlase tasemega.
Enjoy!
The Flaming Lips - Fight Test
The Flaming Lips - Yoshimi Battles the Pink Robots part 1
Thursday, April 7, 2011
Panda Bear
Kui sulle nimi Panda Bear midagi ei ütle, siis loodetavasti oled vähemalt kuulnud nime Animal Collective. Kui ei, siis ole paljust ilma jäänud. Panda Bear on Animal Collective liikme Noah Lennoxi esinejanimi ja sooloprojekt. Ta teeb sellist huvitavat muusikat. Kokku on selline indimõjutustega kompott elektroonikast, ambientist, popist ja kes teab, millest veel.
Panda Beari uus ja järjekorras neljas album pealkirjaga Tomboy tuleb välja 5 päeva pärast 12. aprillil. Neid lugusid on juba võimalik netist kuulata ning mulje on hea. Minu jaoks on see meeldivam kuulata kui hiljutist Animal Collective. Ta ei hakka niimoodi pähe, lood on mõnusa rütmiga ja üsna arusaadavad ja mõnusad. Psühhedeeliat on palju, kuid nagu ma mainisin, ei hakka see ajulaineid liialt mõjutama.
Surfer's Hymn plaadil neljas rada. Hiljuti (28. märts) tuli see ka singlina välja. Tegemist siis neljanda ja viimase singliga sellelt plaadilt. Tegemist ka minu lemmikuga sealt. Panda Bear kasutab seal merelaineid rütmiinstrumendina. Väga muhe!
Panda Bear - Surfer's Hymn
Panda Beari uus ja järjekorras neljas album pealkirjaga Tomboy tuleb välja 5 päeva pärast 12. aprillil. Neid lugusid on juba võimalik netist kuulata ning mulje on hea. Minu jaoks on see meeldivam kuulata kui hiljutist Animal Collective. Ta ei hakka niimoodi pähe, lood on mõnusa rütmiga ja üsna arusaadavad ja mõnusad. Psühhedeeliat on palju, kuid nagu ma mainisin, ei hakka see ajulaineid liialt mõjutama.
Surfer's Hymn plaadil neljas rada. Hiljuti (28. märts) tuli see ka singlina välja. Tegemist siis neljanda ja viimase singliga sellelt plaadilt. Tegemist ka minu lemmikuga sealt. Panda Bear kasutab seal merelaineid rütmiinstrumendina. Väga muhe!
Panda Bear - Surfer's Hymn
Monday, April 4, 2011
Maria Minerva
Veel mõni kuu tagasi oli vähe inimesi, kes Maria Minervast üldse midagi teadsid. Nüüd hiljuti andis ta välja vinüüli Noble Savage ja kassetil Tallinn at Dawn. Pärast seda kirjutasid temast kõik suuremad Eesti lehed ja teda võis leida ka mõnes kõvemas väljamaa väljaandeski (Dazed Digital).
Ma ise avastasin Maria Minerva mõned kuud tagasi foorumites kolades ning nüüdseks olen lo-fi muusikast täielikus sõltuvuses. Mul on väga hea meel, et ta nüüd sellise pauguga välja ilmus. Eesti muusikamaastikule on Maria Minerva väga värskendav ja äge nähtus.
A Little Lonely on pärit Noble Savage-lt ning see on suurepärane. Tallinn at Dawn kasseti tiraaž oli kahjuks väga väike, kuid inimesed, kes selle kätte said on tõenäoliselt üliõnnelikud. See on tõeliselt hea.
Maria Minerva - A Little Lonely
Ma ise avastasin Maria Minerva mõned kuud tagasi foorumites kolades ning nüüdseks olen lo-fi muusikast täielikus sõltuvuses. Mul on väga hea meel, et ta nüüd sellise pauguga välja ilmus. Eesti muusikamaastikule on Maria Minerva väga värskendav ja äge nähtus.
A Little Lonely on pärit Noble Savage-lt ning see on suurepärane. Tallinn at Dawn kasseti tiraaž oli kahjuks väga väike, kuid inimesed, kes selle kätte said on tõenäoliselt üliõnnelikud. See on tõeliselt hea.
Maria Minerva - A Little Lonely
Saturday, March 26, 2011
Times New Viking
Mõni aeg tagasi avastasin enda jaoks täiesti uue muusikamaailma. Laskusin Hi-Fi pealt Lo-Fi-le. Tegemist on täiesti uue maailmaga. Muusika ei pea olema ilus. Vokalisti hääl ei pea olema arusaadav. See on justkui täiesti piiranguteta maailm. Siin sa võid minna presidendi vastuvõtule hommikumantlis ning taimed kivid eiravad gravitatsiooni.
TNV ühendab endas Lo-Fi, indie-rocki ja noise-popi ja see ei kõla üldse väga halvasti. Samas paljud ilmselt täielikult keelduksid seda müra kuulamast. Sellesse mürasse on tegelikult üsna palju ära peidetud.
Times New Viking ei ole mu kõige lemmikum Lo-Fi artist, kuid kuna neil on kohe uus plaat välja tulemas, siis kasutan võimalust neid siia postitada. Album pealkirjaga Dancer Equired tuleb USA-s välja 26. aprillil, eesti poodidesse ilmselt niipea ei jõua (kui üldse).
Martin Luther King Day pole küll tulevalt plaadilt, kuid ta on suhteliselt kuulajasõbralik. Tegemist siis avalooga albumilt Born Again Revisited.
Times New Viking - Martin Luther King Day
TNV ühendab endas Lo-Fi, indie-rocki ja noise-popi ja see ei kõla üldse väga halvasti. Samas paljud ilmselt täielikult keelduksid seda müra kuulamast. Sellesse mürasse on tegelikult üsna palju ära peidetud.
Times New Viking ei ole mu kõige lemmikum Lo-Fi artist, kuid kuna neil on kohe uus plaat välja tulemas, siis kasutan võimalust neid siia postitada. Album pealkirjaga Dancer Equired tuleb USA-s välja 26. aprillil, eesti poodidesse ilmselt niipea ei jõua (kui üldse).
Martin Luther King Day pole küll tulevalt plaadilt, kuid ta on suhteliselt kuulajasõbralik. Tegemist siis avalooga albumilt Born Again Revisited.
Times New Viking - Martin Luther King Day
Sunday, March 20, 2011
Them Crooked Vultures
Tegemist on minu silmis nii-öelda superprojektiga. Mis juhtub, kui panna kõige vägevamad muusikud ühte ruumi luku taha? Vot, täpselt see juhtubki.
Them Crooked Vultures on suhteliselt värske nähtus. Bändi liikmed on aukartustäratavad: trummidel Dave Grohl (Nirvana trummar, hetkel ilmselt rohkem tuntud kui Foo Fightersi frontman), vokalist ja kitarrist Josh Homme (Queens of the Stone Age frontman, lisaks tuntust kogunud selliste suurte nimedega nagu Kyuss, Screaming Trees, Mondo Generator jnejnejne) ning basskitarril ja kõikidel teistel plaadil kuuldaolevatel instrumentidel John Paul Jones (legendaarse Led Zeppelini legendaarne bassimees).
Kahe tegutsemisaasta jooksul on nad üllitanud ühe albumi ja käsil on juba teine. Nad võitsid ka viimastel Grammy auhindade jagamistel parima Hard Rock esituse auhinna.
Nende omanimeline, hetkel ainus plaat tuli välja 2009 aasta lõpus ning müüs end megahästi. Erinevatelt kriitikutelt on nad saanud väga häis arvustusi. Tegemist on väga hea plaadiga. New Fang on esimene singel sellelt plaadilt. Ma ei lõpeta ülistamist - tegemist on väga hea lugu ning tegelt võiks vabalt iga lugu sealt albumilt singliks saada.
Tahaks neile pikka eluiga ja tahaks neid Eestisse...
Them Crooked Vultures - New Fang
Them Crooked Vultures on suhteliselt värske nähtus. Bändi liikmed on aukartustäratavad: trummidel Dave Grohl (Nirvana trummar, hetkel ilmselt rohkem tuntud kui Foo Fightersi frontman), vokalist ja kitarrist Josh Homme (Queens of the Stone Age frontman, lisaks tuntust kogunud selliste suurte nimedega nagu Kyuss, Screaming Trees, Mondo Generator jnejnejne) ning basskitarril ja kõikidel teistel plaadil kuuldaolevatel instrumentidel John Paul Jones (legendaarse Led Zeppelini legendaarne bassimees).
Kahe tegutsemisaasta jooksul on nad üllitanud ühe albumi ja käsil on juba teine. Nad võitsid ka viimastel Grammy auhindade jagamistel parima Hard Rock esituse auhinna.
Nende omanimeline, hetkel ainus plaat tuli välja 2009 aasta lõpus ning müüs end megahästi. Erinevatelt kriitikutelt on nad saanud väga häis arvustusi. Tegemist on väga hea plaadiga. New Fang on esimene singel sellelt plaadilt. Ma ei lõpeta ülistamist - tegemist on väga hea lugu ning tegelt võiks vabalt iga lugu sealt albumilt singliks saada.
Tahaks neile pikka eluiga ja tahaks neid Eestisse...
Them Crooked Vultures - New Fang
Friday, March 4, 2011
Dub War
Ma pole tõesti viitsinud kaua midagi postitada. Sorri selle eest. Kuid täna tuleb üks päris eriline ja äge asi...
Mida sa vastaksid, kui sult küsitakse mõnd reggae-metal bändi nimetada? Stiil, mis tundub võib-olla natuke naeruväärne, on tegelt vägagi olemas ja väga äge. Reggae ja metal on iseenesest täielikud vastandis, kuid sel puhul vastandid tõmbuvad.
Dub War on pärit Walesist ja ei tegutse enam ammu. Kui Dub War laiali läks, siis nende laulja Benji alustas tänaseks väga edukat bändi Skindred. Teised liikmed alustasid bändi nimega Raw Bud (Dub War tagurpidi).
Huvitav on see, et Dub War oli esimene, kes seda stiili hakkas tegema ja täna tegutseb maailmatasemel põhimõtteliselt poolteist reggae-metalbändi. Raw Bud pole peaaegu üldse nähtaval. Kuskil Kanadas tegutseb ka Zeroscape, kuid ka nemad pole eriti tuntuks saanud. Igastahes sama selgelt, kui Skream! rajas dubstepi, rajas Dub War reggae-metali. Tahaks näha, mis sel maastikul toimuma hakkab ja kas üldse.
Dub War - Words of Warning
Mida sa vastaksid, kui sult küsitakse mõnd reggae-metal bändi nimetada? Stiil, mis tundub võib-olla natuke naeruväärne, on tegelt vägagi olemas ja väga äge. Reggae ja metal on iseenesest täielikud vastandis, kuid sel puhul vastandid tõmbuvad.
Dub War on pärit Walesist ja ei tegutse enam ammu. Kui Dub War laiali läks, siis nende laulja Benji alustas tänaseks väga edukat bändi Skindred. Teised liikmed alustasid bändi nimega Raw Bud (Dub War tagurpidi).
Huvitav on see, et Dub War oli esimene, kes seda stiili hakkas tegema ja täna tegutseb maailmatasemel põhimõtteliselt poolteist reggae-metalbändi. Raw Bud pole peaaegu üldse nähtaval. Kuskil Kanadas tegutseb ka Zeroscape, kuid ka nemad pole eriti tuntuks saanud. Igastahes sama selgelt, kui Skream! rajas dubstepi, rajas Dub War reggae-metali. Tahaks näha, mis sel maastikul toimuma hakkab ja kas üldse.
Dub War - Words of Warning
Tuesday, February 1, 2011
Screaming Trees
Kui öelda märksõna "grunge", siis esimese asjana tuleb enamikule inimestele pähe Nirvana või mõnele ka Melvins või U-Men. Mõnele ka Screaming Trees.
Screaming Trees on üks kõvemaid mõjutajaid igasuguse tulevase grunge, sludge ja stoneri maastikul. Koos nendega said kuulsaks Sellised tuntud nimed nagu Stone Temple Pilots, Alice In Chains ning nende sabas tulid Candlebox, Bush ja nii edasi. Mõned aastad veel edasi ja grunge piirid muutusid piisavalt häguseks, et seda nimetati lihtsalt alternatiivrokiks.
"All I Know" on ST viimaselt 1996 ilmunud albumilt Dust, mis oli vist ka kõige edukam. Enne seda tuli aastal 1992 neil välja Sweet Oblivion, mis samuti oli uskumatult hea. Kuigi nad tegutsesid aastast 1985 (lõpetasid 2000), hakkasid nad edu ja kuulsust koguma alles viimase kolme albumi ajal. Selleks ajaks nad olid end saanud plaadifirma Epic alla, kes samuti oma töö tegi. Grunge toodi mainstreami. Ettekujutluse saad siiski.
Screaming Trees sobib sulle, kui su lemmikbändide hulka kuuluvad Nirvana (või ükskõik milline grunge teerajaja), Foo Fighters või näiteks Biffy Clyro.
Screaming Trees - All I Know
Screaming Trees on üks kõvemaid mõjutajaid igasuguse tulevase grunge, sludge ja stoneri maastikul. Koos nendega said kuulsaks Sellised tuntud nimed nagu Stone Temple Pilots, Alice In Chains ning nende sabas tulid Candlebox, Bush ja nii edasi. Mõned aastad veel edasi ja grunge piirid muutusid piisavalt häguseks, et seda nimetati lihtsalt alternatiivrokiks.
"All I Know" on ST viimaselt 1996 ilmunud albumilt Dust, mis oli vist ka kõige edukam. Enne seda tuli aastal 1992 neil välja Sweet Oblivion, mis samuti oli uskumatult hea. Kuigi nad tegutsesid aastast 1985 (lõpetasid 2000), hakkasid nad edu ja kuulsust koguma alles viimase kolme albumi ajal. Selleks ajaks nad olid end saanud plaadifirma Epic alla, kes samuti oma töö tegi. Grunge toodi mainstreami. Ettekujutluse saad siiski.
Screaming Trees sobib sulle, kui su lemmikbändide hulka kuuluvad Nirvana (või ükskõik milline grunge teerajaja), Foo Fighters või näiteks Biffy Clyro.
Screaming Trees - All I Know
Monday, January 31, 2011
N.E.R.D
N.E.R.D on fungilik, sensuaalne hip-hop-rock. Samas neid on kahtesuhust. Üks N.E.R.D on see, keda saab näha MTV-s, kes on selline pahast poisist tibimagnet. Teine on sensuaalne ja intiimne, keda kuuleb plaadilt.
I've seen the light on nende uuemalt plaadilt Nothing (2010). Kõlab see lugu pisut teistmoodi, kui teised lood, kuid ta meeldib mulle isiklikult väga.
See plaat pane mängima, kui pead oma prutaga/peikaga romantilist õhtut ja ...
N.E.R.D - I've Seen The Light/Inside of Clouds
I've seen the light on nende uuemalt plaadilt Nothing (2010). Kõlab see lugu pisut teistmoodi, kui teised lood, kuid ta meeldib mulle isiklikult väga.
See plaat pane mängima, kui pead oma prutaga/peikaga romantilist õhtut ja ...
N.E.R.D - I've Seen The Light/Inside of Clouds
Saturday, January 15, 2011
Tok Tok Tok
Aeg-ajalt olen siia blogisse üles riputanud mõningaid kavereid. Ma arvan, et laulu on mõtet kaverdada juhul, kui seda tehakse paremini või omanäoliselt. Seetõttu mulle ei meeldi, kuidas paljud bändid teevad järgi Nirvanat, Metallicat, SOAD-i jnejne.
Tok Tok Tok saab aga endale võetud ülesandega enam kui suurepäraselt hakkama. Originaalis esitas seda lugu Lou Reed, tuntud ka kui ansambli The Velvet Underground kitarrist ja vokalist. Originaalis oli see lugu juba suurepärane. Ma ei julge öelda, et Tok Tok Tok tegi loo paremaks, aga kindlasti ääretult omanäoliseks. Neile omaselt mahedaks souliks.
Beatbox, bass, saksofon ja eriti mahe vokaal ongim kõik, mis ühe bändi tarvis kulub. Lugu ise selles versioonis on pärist nende kolmandalt albumilt Love Again. Kokku on neid 12 ning kindlasti on selle stiili austajad nendega juba tuttavad.
Ühesõnaga tänase päeva lugu on midagi rahulikuma muusika austajatele.
Tok Tok Tok - Walk on the Wild Side
Tok Tok Tok saab aga endale võetud ülesandega enam kui suurepäraselt hakkama. Originaalis esitas seda lugu Lou Reed, tuntud ka kui ansambli The Velvet Underground kitarrist ja vokalist. Originaalis oli see lugu juba suurepärane. Ma ei julge öelda, et Tok Tok Tok tegi loo paremaks, aga kindlasti ääretult omanäoliseks. Neile omaselt mahedaks souliks.
Beatbox, bass, saksofon ja eriti mahe vokaal ongim kõik, mis ühe bändi tarvis kulub. Lugu ise selles versioonis on pärist nende kolmandalt albumilt Love Again. Kokku on neid 12 ning kindlasti on selle stiili austajad nendega juba tuttavad.
Ühesõnaga tänase päeva lugu on midagi rahulikuma muusika austajatele.
Tok Tok Tok - Walk on the Wild Side
Friday, January 14, 2011
CSS
CSS ehk Cansei de Ser Sexy - tõlkes "Got tired of being sexy". On samuti bänd, kellele nimi annab väga palju juurde, kuid jällegi pole see nende suuri väärtus. Nende nimes peegeldud täpselt see muusika, mida nad teevad. Õigemini tegid, sest nad on välja andnud kaks kauamängivat ning need on väga erinevad.
Selles nimes peegeldub mässumeelsust, toorust ning mina arvaksin seda nime kuuldes, et see on naisvokaaliga bäns (mida see ka on).
CSS on kindlasti tuttav kõigile uue laine indiroki austajatele. Uuem plaat, Donkey on eriti tuttav uuema sündipopi austajatele. Mulle jättis aga palju sügavama mulje nende esimene ja omanimeline kauamängiv aastast 2006.
See album on täis mässumeelsust. Paljud lood on väga toored nii muusika poolest, kui ka sõnade poolest. "Art bitch" on üks selle albumi äärmuslikumaid kuid parimaid näiteid. Sellised lood nagu "CSS Suxxx", "Meeting Paris Hilton", teised küll vähem, ahga siiski on ikka väga badass sõnumiga sellise popalbumi kohta.
Nad on pärit Brasiiliast, kuid on nautinud juba väga suurt menu Euroopa ja USA tabelites. Äge on see, et nad lähevad niivõrd mitmesugusele publikule peale. Mul isiklikult on kahju, et nad teise albumiga loobusid enda toorusest ning pöördusid rohkem mainstreami. See tuleb selelst, et nende produtsent, trummar, kitarrist, taustavokaal ja muu ühes isikus, Adriano Cintra, tegi selle bändi eesmärgiga, et saaks sõpradega veidi pulli teha. Aastatega on pullitegemine ära kadunud ja tekkinud professionaalsus.
Hetkel on nad stuudios sepistamas oma kolmandat kauamängivat albumit, mis peaks ka selle aasta jooksul ilmuma.
CSS - Art Bitch
Selles nimes peegeldub mässumeelsust, toorust ning mina arvaksin seda nime kuuldes, et see on naisvokaaliga bäns (mida see ka on).
CSS on kindlasti tuttav kõigile uue laine indiroki austajatele. Uuem plaat, Donkey on eriti tuttav uuema sündipopi austajatele. Mulle jättis aga palju sügavama mulje nende esimene ja omanimeline kauamängiv aastast 2006.
See album on täis mässumeelsust. Paljud lood on väga toored nii muusika poolest, kui ka sõnade poolest. "Art bitch" on üks selle albumi äärmuslikumaid kuid parimaid näiteid. Sellised lood nagu "CSS Suxxx", "Meeting Paris Hilton", teised küll vähem, ahga siiski on ikka väga badass sõnumiga sellise popalbumi kohta.
Nad on pärit Brasiiliast, kuid on nautinud juba väga suurt menu Euroopa ja USA tabelites. Äge on see, et nad lähevad niivõrd mitmesugusele publikule peale. Mul isiklikult on kahju, et nad teise albumiga loobusid enda toorusest ning pöördusid rohkem mainstreami. See tuleb selelst, et nende produtsent, trummar, kitarrist, taustavokaal ja muu ühes isikus, Adriano Cintra, tegi selle bändi eesmärgiga, et saaks sõpradega veidi pulli teha. Aastatega on pullitegemine ära kadunud ja tekkinud professionaalsus.
Hetkel on nad stuudios sepistamas oma kolmandat kauamängivat albumit, mis peaks ka selle aasta jooksul ilmuma.
CSS - Art Bitch
Super Furry Animals
Super Furry Animals on jällegi bänd, kelle puhul ma kõigepealt armusin nimesse. Hiljem aga ka muusikasse. Boonus on ka see, et nad on Walesist, kust muidu väga palju maailmanimesid pole tulnud (Stereophonics ja Skindred on muidugi täielik tippklass).
SFA on Walesist pärit punt, keda minul on üsna raske stiililiselt kuhugi liigitada. Nad teevad sellist eksperimentaalset alternatiivrokki, kohati psühhedeelilist, kohati huumoriga pooleks, kohati natuke elektroonikat kasutades, koahti üht-teist veel. Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et nad on väga omanäolised. Nad on kompott väga paljudest asjadest, kuid see kompott maitseb hästi.
"Mt" on esimene singel SFA viimaselt albumilt Dark Days/Light Years, mis on erinevatelt kriitikutelt väga häid arvutusi saanud ning saa ka minult. Väga mitmeklgne, huvitav ja väärt plaat.
Super Furry Animals - Mt
SFA on Walesist pärit punt, keda minul on üsna raske stiililiselt kuhugi liigitada. Nad teevad sellist eksperimentaalset alternatiivrokki, kohati psühhedeelilist, kohati huumoriga pooleks, kohati natuke elektroonikat kasutades, koahti üht-teist veel. Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et nad on väga omanäolised. Nad on kompott väga paljudest asjadest, kuid see kompott maitseb hästi.
"Mt" on esimene singel SFA viimaselt albumilt Dark Days/Light Years, mis on erinevatelt kriitikutelt väga häid arvutusi saanud ning saa ka minult. Väga mitmeklgne, huvitav ja väärt plaat.
Super Furry Animals - Mt
The Beautiful Girls
The Beautiful Girls on Austaaliast pärit sellie kerge rokipunt. Avastasin nad puhtjuhuslikult Youtube-st. Lihtsalt bändi nimi hakkas silma ja peast käis läbi mõte "Kellele ei meeldiks ilusad tüdrukud?"
Varasem looming oleks veel kvalifitseerunud märksõna "roots" alla, kuid uuem looming on pisut popiks ära läinud. "Music" on pigem uuem asi, kuid pop ei tähenda ju halba. Tegemist on vahest sellise roots-pop looga. Kui uuemaid laule iseloomustab selline klassikaline poprokilisus ehksiis suhteliselt kiired ja lihtsad meloodiad, mida on kerge kaasa ümiseda ja laulda, siis varasem looming on rohkem jämmivam ja vabam. Tõeliselt mõnus kuulamine.
Nad alustasid tegutsemist 2001 ning "Music" ilmus plaadil nimega Water aastal 2006. Väikese arvutusega võime järeldada, et täpselt nende tegutsemisaja poole peal. Sellel plaadil ongi kuulda sellist üleminekut popi suunas, kuid üldpilt on siiski selline mõnus õhuline jämmiv.
The Beautiful Girls - Music
Varasem looming oleks veel kvalifitseerunud märksõna "roots" alla, kuid uuem looming on pisut popiks ära läinud. "Music" on pigem uuem asi, kuid pop ei tähenda ju halba. Tegemist on vahest sellise roots-pop looga. Kui uuemaid laule iseloomustab selline klassikaline poprokilisus ehksiis suhteliselt kiired ja lihtsad meloodiad, mida on kerge kaasa ümiseda ja laulda, siis varasem looming on rohkem jämmivam ja vabam. Tõeliselt mõnus kuulamine.
Nad alustasid tegutsemist 2001 ning "Music" ilmus plaadil nimega Water aastal 2006. Väikese arvutusega võime järeldada, et täpselt nende tegutsemisaja poole peal. Sellel plaadil ongi kuulda sellist üleminekut popi suunas, kuid üldpilt on siiski selline mõnus õhuline jämmiv.
The Beautiful Girls - Music
Thursday, January 13, 2011
Animal Collective
Animal Collective on üks kõvemaid ja üks äratuntavamaid elukaid maailma indie-maastikul. Muusika on suhteliselt pinisev, kohati müra meenutav, hästi eksperimentaalne ja psühhedeeliline. Nad lähevad ajas paremaks. Esimest korda mõnda ne plaati kuulates käivad kohati värinad üle selja ja arusaamatus selle muusika üle. Järgmine kord kuulates on pilt selgem ning lõpuks muutub see kompott ääretult nauditavaks.
Kümne tegutsemisaasta jooksul on nad välja andnud 8 ägedat plaati, üks parem, kui teine. Minu isiklik lemmik on järjekorras kuues pealkirjaga Feels, millelt ka see lugu pärit on. See on pisut tempokam lugu, kui ülejäänud album ning eristub selle poolest pisut, kuid ei ole halvem. Kui sulle see meeldib, siis kuula ka muud loomingut - kindlasti tasub.
Animal Collective - Grass
Kümne tegutsemisaasta jooksul on nad välja andnud 8 ägedat plaati, üks parem, kui teine. Minu isiklik lemmik on järjekorras kuues pealkirjaga Feels, millelt ka see lugu pärit on. See on pisut tempokam lugu, kui ülejäänud album ning eristub selle poolest pisut, kuid ei ole halvem. Kui sulle see meeldib, siis kuula ka muud loomingut - kindlasti tasub.
Animal Collective - Grass
Tuesday, January 11, 2011
Mike Oldfield
Mike Oldfield on jällegi tõeline elav legend muusikas. Ta on laulja, multiinstrumentalist, laulukirjutaja, produtsent ja kõik muu, mida ühele bändile vaja võiks minna.
Eestlaste jaoks tema tuntuim laul on ilmselt "Moonlight Shadow", mida on kuuldud söögi alla ja söögi peale. Mina mäletan, kuidas kooli ajal sai seda muusikatunnis ikka väga palju lauldud. See laul oli albumilt Crises, mis üldse osutus suhteliselt edukaks. Plaadi esimene singel "Mistake" oli samuti lindistatud koos Maggie Reilly-ga ning väga kõva singel sellelt albumilt oli ka "Shadow on the wall" koos Roger Chapmaniga.
Mike Oldfield sai tuntuks kohe oma esimese tööga - Tubular Bells. Selle järgi teatakse teda ja ta on sellele teinud ka paar järge. "Man in the Rain" on albumilt Tubular Bells III, mis anti välja esimese Tubular Bells-i 25-ks juubeliks. Album kokkuvõttes väga head kriitikat ei saanud, kuna väideti, et ideed hakkavad otsa saama ning Oldfield kasutab vanu asju uuesti. "Man in the Rain" on kirjutatud umbes samal ajal, kui "Moonlight Shadow", ning kasutab ka samu trummisämpleid. Teised lood selgelt meenutavad ta varasemat loomingut ning kindlasti on seotud. Tema fännid ütlevad selle peale, et Mike ajab oma rida ning teeb seda hästi. Tema vaenlased aga ütlevad poisil ei ole uusi ideid ja ta muutub iga järgmise albumiga järjest väheväärtuslikumaks. Võta siis näpust!
Soovitan tegelikult kõigil kuulata Oldfieldi varajast loomingut ning eriti Tubular Bells lindistusi. Selle laulu postitan, kuna see on pisut raadiosõbralikum.
Mike Oldfield - Man in the Rain
Eestlaste jaoks tema tuntuim laul on ilmselt "Moonlight Shadow", mida on kuuldud söögi alla ja söögi peale. Mina mäletan, kuidas kooli ajal sai seda muusikatunnis ikka väga palju lauldud. See laul oli albumilt Crises, mis üldse osutus suhteliselt edukaks. Plaadi esimene singel "Mistake" oli samuti lindistatud koos Maggie Reilly-ga ning väga kõva singel sellelt albumilt oli ka "Shadow on the wall" koos Roger Chapmaniga.
Mike Oldfield sai tuntuks kohe oma esimese tööga - Tubular Bells. Selle järgi teatakse teda ja ta on sellele teinud ka paar järge. "Man in the Rain" on albumilt Tubular Bells III, mis anti välja esimese Tubular Bells-i 25-ks juubeliks. Album kokkuvõttes väga head kriitikat ei saanud, kuna väideti, et ideed hakkavad otsa saama ning Oldfield kasutab vanu asju uuesti. "Man in the Rain" on kirjutatud umbes samal ajal, kui "Moonlight Shadow", ning kasutab ka samu trummisämpleid. Teised lood selgelt meenutavad ta varasemat loomingut ning kindlasti on seotud. Tema fännid ütlevad selle peale, et Mike ajab oma rida ning teeb seda hästi. Tema vaenlased aga ütlevad poisil ei ole uusi ideid ja ta muutub iga järgmise albumiga järjest väheväärtuslikumaks. Võta siis näpust!
Soovitan tegelikult kõigil kuulata Oldfieldi varajast loomingut ning eriti Tubular Bells lindistusi. Selle laulu postitan, kuna see on pisut raadiosõbralikum.
Mike Oldfield - Man in the Rain
Sunday, January 9, 2011
Aasta 2010 Eesti muusikas
Aasta 2010 oli väga hea aasta muusikas ning eriti Eesti muusikas. Ilmavalgust nägid väga paljud albumid ning mõned neist tõesti kuldaväärt. Igast stiilist andis mõni tuntum esindaja midagi välja. Lasering.ee otsingu andmetel ilmus 2010 aastal Eestis 169 albumit. Sinna juurde veel erinevad underground/põlve otsas tehtud albumid.
Popmuusikas täielikult domineeris Koit Toome oma plaadiga "Kaugele siit", mis tegelikult on ka kõige kõvem popalbum, mis Eestis kunagi tehtud. Ta võitis ju ka Raadio 2 aastahiti tiitli, teenitult. Raadiotest kuulsime veel HU? uut üllitist, mis samuti jättis väga kõva märgi maha. HU? kõrval ei saa märkimata jätta Leslie Da Bassi sooloplaati, mis võib-olla ei ole nii raadiosõbralik, kuid palju personaalsem ja mõjuvam.
Suvehitiks kujunes Kurjami "Kuumalaine Stroomi rannas". Teiseks raadiohitiks sai Winny puhhi "Peegelpõrand". Edasi tulevad juba The Sun, Paha Polly, Leegitsev sidrun ja teised.
Ükski eelnev aasta pole mulle nii palju positiivseid üllatusi valmistanud, kui 2010. Kui nimedest rääkida, siis täiesti fenomenaalsed olid Orelipoisi "Õnn", Talboti "EOS", ning Ajukaja samanimeline album. Tugevat äramärkimist väärivad veel Eesti reggae lipulaeva, Bombillaze "Uus usk", Aidese omanimeline album ja näiteks Mari Kalkuni "Vihmakõnõ". Minule jäätsid veel väga sügava mulje Vaiko Eplik, Tolmunud Mesipuu ja Opium Flirt. Häid asju oli veel, kuid ma jääksingi neid vist ette lugema.
2010 aasta valmistas ka mõned pettumused. Mulle isiklikult kohe üldse ei sümpatiseerunud Psychoterrori "Parmakarma", mida kohati päris palju on kiidetud. Minu jaoks neil hakkavad ideed otsa saama. Vanad ja kasutatud mustrid hakkavad korduma. Teine pettumus oli Malcolm Lincolni "Loaded With Zoul" - probleem polnudki niivõrd selles, et muusika oleks halb vaid, et see muusika oleks pidanud olema veel parem. Tegemist oli ühe enim üles haibitud albumiga, kuid minu jaoks lubati rohkemat, kui see suutis pakkuda. Metsatöllu uus album ei suutnud samuti midagi pakkuda. Jällegi oli tegemist hea muusikaga, kuid ilmselt hakkab selle aeg mööda saama.
(Mõnusate plaatide nimekirja lisaksin veel Ultima Thule uue albumi ning kogumiku "Kohalik ja kohatu".)
Need on minu ideed ja arvamused. Kui sul on enda oma, siis huviga ootan neid kommentaaridesse.
Popmuusikas täielikult domineeris Koit Toome oma plaadiga "Kaugele siit", mis tegelikult on ka kõige kõvem popalbum, mis Eestis kunagi tehtud. Ta võitis ju ka Raadio 2 aastahiti tiitli, teenitult. Raadiotest kuulsime veel HU? uut üllitist, mis samuti jättis väga kõva märgi maha. HU? kõrval ei saa märkimata jätta Leslie Da Bassi sooloplaati, mis võib-olla ei ole nii raadiosõbralik, kuid palju personaalsem ja mõjuvam.
Suvehitiks kujunes Kurjami "Kuumalaine Stroomi rannas". Teiseks raadiohitiks sai Winny puhhi "Peegelpõrand". Edasi tulevad juba The Sun, Paha Polly, Leegitsev sidrun ja teised.
Ükski eelnev aasta pole mulle nii palju positiivseid üllatusi valmistanud, kui 2010. Kui nimedest rääkida, siis täiesti fenomenaalsed olid Orelipoisi "Õnn", Talboti "EOS", ning Ajukaja samanimeline album. Tugevat äramärkimist väärivad veel Eesti reggae lipulaeva, Bombillaze "Uus usk", Aidese omanimeline album ja näiteks Mari Kalkuni "Vihmakõnõ". Minule jäätsid veel väga sügava mulje Vaiko Eplik, Tolmunud Mesipuu ja Opium Flirt. Häid asju oli veel, kuid ma jääksingi neid vist ette lugema.
2010 aasta valmistas ka mõned pettumused. Mulle isiklikult kohe üldse ei sümpatiseerunud Psychoterrori "Parmakarma", mida kohati päris palju on kiidetud. Minu jaoks neil hakkavad ideed otsa saama. Vanad ja kasutatud mustrid hakkavad korduma. Teine pettumus oli Malcolm Lincolni "Loaded With Zoul" - probleem polnudki niivõrd selles, et muusika oleks halb vaid, et see muusika oleks pidanud olema veel parem. Tegemist oli ühe enim üles haibitud albumiga, kuid minu jaoks lubati rohkemat, kui see suutis pakkuda. Metsatöllu uus album ei suutnud samuti midagi pakkuda. Jällegi oli tegemist hea muusikaga, kuid ilmselt hakkab selle aeg mööda saama.
(Mõnusate plaatide nimekirja lisaksin veel Ultima Thule uue albumi ning kogumiku "Kohalik ja kohatu".)
Need on minu ideed ja arvamused. Kui sul on enda oma, siis huviga ootan neid kommentaaridesse.
Saturday, January 8, 2011
R.E.M.
Vane hea R.E.M. on tagasi. Jälle! Kuigi nad tegelikult ei ole kunagi kuhugi kadunud on alati hea meel neid uuesti kohata. Siiski tegemist on bändiga, kes pole jätnud veel ühtegi albumit vähemalt kuldplaadiks müümata. Ja nad ilmselt ongi igavesed ja annavad ka 120 aasta pärast uut ja veelgi paremat muusikat välja.
Nende uus album pealkirjaga Collapse into Now tuleb välja käesoleva aasta 7. märtsil. Tegemist on järjekorras juba viieteistkümnenda albumiga. Külmekümne ühe aasta järel ei ole ne jõud veel raugenund. On küll tunda, et lood on muutunud kergemaks, rahulikumaks ja hõljuvamaks. Sarnast on tunda ka Nick Cave uuemas loomingus.
R.E.M. on igasse laulu uputanud sügavaid ja tõsiseid mõtteid. Kui varem oli nende lauludes enam mässumeelsust, siis nüüd on tekkinud rohkem sügavamaid mõtisklusi ja suts raskemaid teemasid. Muusika ise on samuti muutunud suts rahulikumaks. Laulud pisut aeglasemateks. Discoverer on plaadi avalugu.
Collapse into Now on minu üks suuri lootusi eelolevaks muusikaaastaks.
R.E.M. - Discoverer
Nende uus album pealkirjaga Collapse into Now tuleb välja käesoleva aasta 7. märtsil. Tegemist on järjekorras juba viieteistkümnenda albumiga. Külmekümne ühe aasta järel ei ole ne jõud veel raugenund. On küll tunda, et lood on muutunud kergemaks, rahulikumaks ja hõljuvamaks. Sarnast on tunda ka Nick Cave uuemas loomingus.
R.E.M. on igasse laulu uputanud sügavaid ja tõsiseid mõtteid. Kui varem oli nende lauludes enam mässumeelsust, siis nüüd on tekkinud rohkem sügavamaid mõtisklusi ja suts raskemaid teemasid. Muusika ise on samuti muutunud suts rahulikumaks. Laulud pisut aeglasemateks. Discoverer on plaadi avalugu.
Collapse into Now on minu üks suuri lootusi eelolevaks muusikaaastaks.
R.E.M. - Discoverer
Subscribe to:
Posts (Atom)